— 153 —
Pere tütar jäi maha põhendama ja kiruma. Wanamoor aga ütles: „Ära muretse midagi, tütreke! Küll maksame kawalalle kosijalle põlgamise ära!“
Kui nüüd juba hea tükk aega oli mööda läinud, seal kuuldi ka nõia peres, et noorikast olla juba tite ema saanud.
„Nüüd on paras aeg tütreke!“ ütles nõia moor.
„Lähäme nüüd ja tasume oma teutamine ära! Noorikuks saad sa täna muidugi!“
Läksiwad ka mõlemad kasu lapse peresse.
Waese tite ema õnnetuseks ei olnud seekord peremeest kodus. Nõia moor wiskas tite emale hundi naha selga ning see jooksis metsalisena metsa. Oma tütrele aga pani ta tite ema riided selga, andis talle weikese lapse sülle ning läks siis ise jälle ära.
Mees ei saanud petusest esiotsa midagi aru.
Aga weike lapsuke karjus kui pill, niipea kui ebaema ta sülle wõttis; ta käsi oli ju külm ja kõwa, kui kiwi. — Kui ebanaine mehe pead otsis, sai mees ka aru, et see mitte tema õige naine ’polnud. Oma naise käsi oli hell ja tüma, selle naise käsi kõwa ja kare.
Ükskord kõndis lapse hoidja titekesega metsa ääres. Seal tuli korraga hunt metsast, wiskas naha suure kiwi peale — lapse ema walmis. Wõttis lapse, imetas ja jooksis siis jälle metsa; keelis aga lapsehoidjat, mehele sellest rääkimast.
Nenda käis hunt igapäew last imetamas.
Wiimaks rääkis lapsehoidja mehele selle lu’u ometi ära.
Mees sõitis kohe targa juure ja küsis nõuu.
Tark ütles: „Küta aga kiwi heledaks, küll hundi nahk siis ära kõrweb ja küll sa naise siis jälle kätte saad!“
Mees täitis ka jala pealt targa nõuu ära: saatis lapsehoidja lapsega jälle kiwi lähedalle ning peitis end ise põõsasse ära, et asja lugu oma enese silmaga sihtida.
Ei kestnud ka kuigi kaua, seal hüppas hunt metsast wälja, wiskas naha kiwile ning hakkas last imetama. Imetas, imetas, — nuusutas siis ja ütles:
„Nuus, nuus, hais, hais —
Minu nahk põleb!“
