— 152 —
Nõia tütar ja waene laps.
Wanast elas kuskil kaugel külas kuri nõia moor oma ainsa tütrega. Tütar ei olnud küll nii ilmamaa inetu, aga ilus polnud ta ammugi.
Selle nõia teenistuses oli üks waene piiga, keda kuri sorts, ei tea kas Soomest wõi Wirust, oli warastanud. Aga see piiga oli ilus!
Niisugust neiu ei teadnud wana nõid isegi enam kuskil pool olema.
Nõia moor ei sallinud ilusat kaswandikku sugugi; müksas ja tüksas aga tüdrukukest, kus ta iial mahti sai. Tuli keegi noor mees kord peresse, siis aeti kasulaps koerte sekka, oma lapsele pandi aga siidi särgid selga ja kulda kingad jalga.
Ükskord istus nõia tütar tua läwel ja ketras kuld lõnga, waene kasuõde istus aga läwe kõrwas ja ketras takust lõnga. Seal juhtus uhke kosilane majasse ning nõuudis üht tütart omale mõrsjaks.
„Olgu!“ ütles wanamoor. „Wali siis! oma silm ikka kuningas! Kust sa wõtad: kas läwe pealt wõi läwe kõrwast?“
Mees silmitses neiusi — ei pannud pere tütre uhketest ehtetest midagi tähele — muud kui ütles: „Wõtan läwe kõrwast!“
„See ei ole kellegi walimine!“ ütles wanamoor. „Ega mina omast perest ometi tühja tüdrukut uhkele kosijalle ei anna. Mine see kord kodu ja tule uueste walima!“
Kosilane läks ka kodu.
Kui ta teine päew tagasi tuli, oli wanamoor waese lapse kulda rietesse pannud oma lapsele oli ta aga waese lapse riided selga annud. Waene laps ketras koja läwel kulda lõnga; oma tütar aga istus läwe kõrwas ja ketras takust lõnga.
„Kust sa nüüd wõtad?“ küsis wanamoor, „kas läwe pealt, wõi läwe kõrwast!“
„Wõtan seekord läwe pealt!“ ütles kosilane.
Wanamoor ei peasenud kuhugi enam, pidi sõna pidama, sest kus meest majas ’pole, seal peetakse naist sõnast.
Kosilane sai waese kasu lapse omale ning wiis oma ära.
