— 144 —
„Ei wõi kedagi enam peale wõtta! Näed isegi: suur koorem ja hobune wäsind,“ wastas talumees.
„’Pole sest wiga midagi!“ ütles wõeras mees ning hüppas koorma otsa.
Koorm läks korraga nii raskeks, et hobune naljalt aga weel edasi minna jõuudis.
Saiwad ometi suure waewaga linna.
Mees läks kaupmehe juure ning sai otse kohe kaupa; makseti hea raha lina leisika eest.
Kui aga linad kaalu peale pandi, nägi müüa, kudas wõeras mees ruttu ja osawaste kaalu peale linade alla puges.
Linad kaalusiwad mittu head leisikat enam ning müia sai, mis ütelda, hea koti täie raha.
„Lähäme nüüd kõrtsi liiku jooma!“ ütles wõeras mees. „Kaup läks sull seda wõrd heasti, et wõid mitu päewa purjutada ja wiid sellegi pärast suure kasu raha kodu.“
„Lähäme peale!“ ütles lina müia.
Hakkasiwad nüüd kõrtsis jooma ja jorutama, kunni öö peale tuli. Mehel juba pea soe.
Wõeras mees ütles: „Raha sull nüüd küll juba natuke on, aga ega sest eluajaks weel ei saa. Lähäme nüüd rikka kaupmehe tagawara kambrisse ning wõtame sealt weel nii palju, kui süda himustab. Temal seda kulda ja hõbedat küllalt.“
Mees mõtles ja mõtles ka ning ütles wiimaks: „Olgu peale, lähäme!“
Wõeras mees wõttis oma kübara, pani mehele pähä ning lisas juure: „Kui sull see kübar peas on, ega sind siis keegi ei näe. Ole aga ise julge ära karda midagi!“
Läksiwad ka rikka kaupmehe tagawara kambrile. Esimese ukse saiwad kergeste lahti, aga teisel uksel suur raudkang ees. Mis nüüd teha?
Korraga paneb wõeras mees hammastega raud obaduse külge kinni ning tirib, et tuli sorab.
„Oh Jumal, küll sull ka seda jõuudu on!“ imestelles lina müia.
