— 143 —
„Ega ma teda küll ei müüks,“ ütles noorem wend, „aga teile ma wenna poolest just müün, kui teie mulle selle mati täie hõbe rublasid annate.“
Wennad otsisiwad kõik oma wara ja rikkuse kokku, aga ei saanud ligigi. Müüsiwad wiimaks oma päranduse ära ja saiwad siis ometi mati piatselt ääre tasa ja palusiwad, et wend sellega lepiks.
„Matt ’pole küll weel täis,“ ütles noorem wend, „aga olgu peale, wõtan wenna poolest wastu.“
Nüüd pani noorem wend oma waranduse wankrille ning läks koguni ära teisse nurka elama.
Wanemad wennad tegiwad aga terwe kuhja luudu walmis ning läksiwad siis linna müüma.
Ilusatel luudadel ikka palju tahtjaid.
Juba alewis hakati küsima: „Peremehed, mis luuad maksawad?“
Peremehed aga wastu: „Toop kulda tükk!“
Alewi rahwas pidasiwad mehi nõdrukesteks.
Mehed aga tõendasiwad: „Nüüd saate weel toobi kulla eest, pärast piate palju enam maksma!“
Kui nad linna turul ka jälle niisugust juttu hakkasiwad ajama, seal tuli turu kubjas ja ajas luua kaupmehed linnast koguni wälja.
Nüüd oliwad wanemad wennad weel waesemad kui noorem wend enne.
Linamüia.
Talumees sõitis lina koormaga linna.
Tee läks järwest üle. Mees iseendamisi rääkima: „Oi, sa kurat, küll ma nüüd seda raha saan!“
Näeb korraga, musta werd mees kõnnib koorma kõrwas. Wõõras mees hakkab juttu tegema: „Wõta mind ka peale: Lumi on sügaw, ei jaksa enam kudagi jalgsi edasi saada.“
