Rahaaugu haldijad.
Muiste maeti raha ja kallim metallvarandus sõdade eest maapõue maha. Sagedasti said raha ja varanduse omanikud sõjas surma ehk tabas neid mingisugune äpardus ja — varandus jäi mullapõue peitu. Juhtus sedagi, et mõni mahamatja ei tihanud omastele varandust päranduseks jätta ja ta sellepärast varanduse maha mattis. Pärast surma sai niisugune mahamatja oma varanduse hoidjaks, rahaaugu varjajaks ehk veel parem ütelda rahaaugu haldijaks. Rahvas nimetab rahaaugu haldijat väga tihti vanapaganaks, kuid vanapaganal pole rahaaugu hoidmisega midagi tegemist. Ainult eksikombel on rahvasuu vanapagana rahaaugule asetanud. Lutsi maarahvas annab rahaaugu haldijale hulga iseäralikka nimesid, nagu saks, njemts, eihüa, must, mõtsaellaj, sarviline, kurat, põrglane. Lutsimaalgi siis vanapagan niisama kui meil rahaaugu peremees. Kuid tõepoolest valvab rahaauku ikka varanduse endine, juba surnud omaniku hing haldija kujul.
Mõnel rahaaugul kuulukse enam kui üks haldijas olevat. Seda ilmet tuleb sedaviisi seletada, et raha ehk varanduse maa peal mitu isikut omandanud ja need kõik pärast surma selle haldijateks saanud. Oma varandust valvavad mitmed ju sadade ja tuhandete aastate kaupa.
