Ainult harukorral võivad inimesed neid näha, kui nad ka alati metsas ja metsamurul viibivad. Mõnele isikule näitavad nad endid oma täies toreduses, mõni jälle võib nõialt saadud võidega silmi võides neid näha. Juhtub keegi inimene nende heljumise ajal nende keskele, püüavad nad teda sealt, talle vastu silmi puhudes ehk teda kõdistades, eemale tõrjuda. Varitseb keegi varjul nende vihtlemist ehk suplemist, võib murueit uudishimulist rängalt karistada, kas pimedaks ehk keeletumaks moondada.
Mõnel üksikul juhtumisel õnnestub kellelgi noorelmehel muruneiut tabada ja koju viia, kuid õnnelikuks ei saa inimene muruneiuga abielus elades. Hiljem ehk varem pöörab muruneiu õdede juurde mururiiki tagasi. Murueide tütred teevad mõnegi nägija õnnetuks. Nende nägemise järele ihkab nägija neid veel näha, veel nende ilu imestleda; käib ööd ööde järele neid otsimas, kuid asjata. Igatsus muruneiude järele saab mitmele nende nägijale kihvtikarikaks.
