nende algupära tavalistest inimestest. Professor K. Krohn peab palju mütoloogilisi vägimehi lihtsalt muistse aja suuremat sugu meesteks, keda luule aja jooksul vägimeesteks moondanud. Eestis võiksime vähemalt Kalevipoega, Tõllu, Leigrit j. n. e. endisteks rahva vanemateks ehk kuningateks nimetada. Vististi nimetasid muistsed eestlased oma ülemusi kuningatekski; muidugi mõista ei või me neid kuningaid meie aja kuningatega võrrelda. Muistne kuningas oli primus inter pares, muud midagi, just nagu vallavanem nüüd veel vallarahva keskel. Kuid luule muutis need muistsed vägimehed kuuks ja päikeseks tähtede maailmas.
Kreutzwaldi Kalevipoeg kõneleb, kudas ennemuistsete juttude maal Hiigla targa tütar kuus tavalist meest puhkamast leidnud, need põlle sisse noppinud ja isale näha viinud. Lugulaul nimetab mehi põlles kandvat neitsit Hiigla tütreks, Hiigla neitsiks, isa Hiigla targaks. Muidu rahvasuu Hiiglat ei tunne, vähemalt mitte sõna sellel kujul. Rahvalaulud tunnevad Hiielat. Hiiela jälle tuletab soomlaste Hiitolat meelde. Hiitola on koht, kus hiisi, hiis asub. Hiitola võiks Eesti keeles Hiidula, Hiidla kujul esineda. Me tohiksime siis ainult Hiidla targast ja Hiidla neitsist kõnelda[1]. Hiid ehk hiiu tähendab sedasama, mis võõras keeles Riese, великанъ. Tütarlaps, kes kuus meest põlle sisse võttis, oli muude inimestega võrreldes hiid ehk hiiu. Sõna ise on Comparetti seletuse järele Gooti sõnast haithins, vanas Saksa keeles heidhenn, uues Heide = pagan alguse saanud. Esiotsa tähendas nimi metsikut ehk metsmeest.
Hiiugi nimi on rahvasuus haruldaseks jäänud, vähemalt eelnimetud tähenduses. Hiiu nimi on küll praegugi tuttav, kuid teises tähenduses. -lane lõpuga
- ↑ Aeg oleks käes, võõriti tuletud Hiigla nimest loobuda ja Hiidla nimele aset anda.
