Oma eluajal kerkis teatav isik kaaselanikkudest ehk ainult pea võrra kõrgemale, kuid aeg muutis lugu. Nagu õhtune loojakippuv päike isiku varjusid süldade kaupa suurendab, nii ka silmaringi taha, ütlen parem, mälestuse kindlate kupitsate taha vajuv elusündmustik. Tõsised juhtumised unusid ikka enam, luule astus oma õnnistusesarvega appi ja ta ehted suurendasid tegelast nagu õhtune päike igaühe varju. Luule oma kiirtega valgustab tegelast sedaviisi, et meie ette üliinimene kerkib. Luule juhib niisuguste tegelaste algupära tihti koguni taevast otsima, tavalisesti võõraste rahvaste seas, aga omast kohast meilgi. Fählmanni üleskirjutused teevad Vanemuise, Ilmari j. n. e. nagu Taevataadi oma lasteks, vähemalt on see nad loonud ja need asuvad selle omas asupaigas. Niisama laseb Soome rahvaluule Väinämöise ja Ilmarise Ilmatarest põlveneda. Kreutzwaldi Kalevipoeg teeb muistse põlve elanikud kõik Taara taimedeks, Taara lasteks; kõik põlvenevad seega otsekohe Taarast.
Fählmann annab niisugustele muistsetele kangelastele, vägimeestele nime „kalevid“, kuna rahvasuu seda nime vähe tarvitab. Meil puudub Eesti keeles sellekohane paras sõna. Võõrad keeled nimetavad niisugust „kalevit“ „heeros“, soomlased „sankari“, ka „uros“. Igatahes tuleks vahet teha vägimehe = heeros ja hiid sõna vahel. Kuna esimene nimi ikka veel inimest, kui ka iseäralikkude omadustega varustud, kujutab, juhib teine meid üliinimese juurde. Mõnekorra on võimata vägimeest hiiust (= Riese, великанъ) lahutada. Nii näituseks sulavad Kalevipojas, Tõllus, Leigris vägimees ja hiid üheks olevuseks kokku: raske vahet, teha, kus vägimees lõpeb ja hiid algab.
Kuna vanemal ajal sarnaseid vägimehi ja hiidusid „pooljumalateks“ taheti tembeldada ehk vähemalt vahelüliks jumalate ja inimeste vahel, otsib uuem uurimine
