Tulehaldijad.
Küll ei kõnele rahvasuu otsekohe tulehaldijast, aga mitmed näpunäited juhivad meid ometi niisuguse olevuse juurde. Nagu raamatus „Esivanemate ohverdamised“ näidatud, ohverdati tulele mitmel puhul ja niisugused tulele ohverdamised eeldavad tulehaldija olemasolu. Soomes toetab seda väidet veel niisugune usk, et uude majasse elama minekul healoomuline inimene peab seal esimese tule põlema sütitama, et majasse hea haldija tuleks. Eestist ei ole ma esimese tule ülestegeva isiku loomu peale rõhku panemist leidnud. Soomes ei tohitud vanemal ajal tuld ta õige nimega nimetada, niisama kui meil karu, hunti, rebast, kuradit j. n. e., vaid tarvitati selle asemel alati mõnesugust eufemistilist nimetust. Igatahes tunnistavad mitmed andmed, et esivanemad tuld elusaks pidanud. Tulel on tahtev hing, kes võib karistada, kui teda pahandatakse, ütleb F. A. Hästesko. Seda tule hinge võime teise sõnaga tulehaldijaks nimetada. Seda tulehaldijat tähendab tingimata kõnelev tuli. Muiste, kus tule saamine raskustega ühendatud, püüti nii-ütelda „igavest tuld toita“: hoolitseti, et tuli iialgi leest ei kustunud. Hõõgavad söed maeti õhtul tuha alla, kus nad tuld hommikuseni tarvituseni alal hoidsid, mil nende varal lõke põlema süüdati. Rahvasuu teab jutustada, korra otsinud naine tuhast asjata tuld. Külast toodud
