Kartma löövad inimesed, kui pakasetaat ise ähkides ja puhkides, habe jääpurikates, välja astub, lumi rabiseb jalgade all, aiateibad pauguvad ees, linnud langevad surnult selja taga maha. Armu heitmata tungib ta inimese ja looma kallale, igaüht enesele saagiks saada ihaldades ja nende hingamist sulguda ähvardades. Kel iganes võimalik, põgeneb hirmul majasse varjule. Teatakse juhtumisi, et pakane ehk külm inimestele headki teinud: kingib külma tehtud kahju tasumiseks kaks kotti, kellest üks sooja, teine külma annab. Ikka ei ihka pakasetaat õigel kujul ilmudes inimesi ja loomi eest ära peletada, vaid võtab enesele tihase kuju, et seda hõlpsamalt oma kurjust avaldada. Õnneks väsib pakasetaat pea õelusetegudest, käänab varsti ümber Turjamaa poole tagasi puhkama. Rahvas hingab pakasetaadi puremisest ja pigistamisest pääsedes jälle kergemini.
Pakast sunniti vanemal ajal meie maalt taganema järgmist viisi: võeti 2—3 kerisekivi, köeti ahjus tuliseks ehk koguni punaseks ja viidi siis paja sees välja hangele. Usuti kindlalt, et pakane varsti selle järele lahkub.
On katsutud põhjakonna, jah isegi põhjakotkast isikustatud pakaseks pidada, aga rahvasuust saadud teated ei ole tänini niisugusele oletamisele tarvilikku tuge annud.
Bertram on oma Ilmatare Tuuletares isikustatud külma kohta draamasarnase luuletuse avaldanud, külma kuningana esitades. Rahvasuu ei tunne kuningat külma ega palju muid Bertrami Tuuletares ettetulevaid isikuid. Ülepea tuleb Tuuletart Bertrami oma luuletuseks pidada, millel tõsise rahvaluule andmetega vähe tegemist; nii näituseks üks peakangelastest Igarik langeb täiesti kirjaniku oma leiduste valda.
Laplased ohverdavad oma pakasele „härmamehele“. Meil ei ole tänini pakasele ohverdamisest kindlaid jälgi leitud.
