nud. Kivi otsas on mitu vööti; rahvas seletab neid helmete ridadeks. Teisendi järele sattunud seal väljal kaks pulmarongi kokku; pruut tapetud; ta mälestuseks pandud sinna hiljemini kivi püsti (Narvast Tallinna lhk. 17—18). Teise teisendi järele on tähendatud kivi Toolse kaupmehe tütar, kes pulmas teise pulmasajaga kokku puutub; keegi nõid moondab kaupmehe tütre kiviks.
Umbes samasugust lugu kõneldakse ka Koeru kihelkonna Metsla küla Mäe talu kivi kohta. Pulmarongide kokkupuutumisel tapetakse peigmees. Pruut õhkama: „Eks Jumal võinud mina ennem kiviks luua!“ Kohe teostunud soov: pruut moondunud kiviks. Umbes samuti sünnib Metsla Saarikalusel, ainult selle vahega, et pruut kiviga võõra peiu tapab. Hirmutuseks muile pruutidele moondab Jumal pruudi kiviks. (Narvast Tallinna, lhk. 16).
Viru Jaagupi Rägavere Kantkülas on koguni kaks inimese sarnast kivi. Rahva teate järele moondanud keegi nõid pulmasõidul pruudi ja peiu kivideks. — Keila Vanamõisa tee käänu ääres leidub ka inimese sarnane kivi. Rahva teate järele on see mahajäetud peigmehe poolt kiviks nõiutud pruut. Teisendi järele ei nõidunud ometi peigmees pruuti kiviks, vaid pruut õhanud, et mittemeeldiva mehe naiseks saada: Oh oleks Jumal mind ennem kiviks loonud kui inimeseks. — Poisid löönud hiljemini sel kivil teise käe otsast ära.
Rahvasuu tunneb veel mitu pulmaliste kivideks moondamist, aga et niisugusel puhul kividel inimese mood puudub, jätame nad siin tähele panemata.
Tuntakse veel niisuguseid juhtumisi, mil mõni isik oma palve peale kiviks moondub. Säärane kivi on Viru Nigula Koila Atrika küla juures. Halbu päivi kannatades läinud korra naisterahvas, laps süles, pühale kivile nutma ja õhkama, et Jumal ta kiviks moondaks. Sedamaid moondanudki Jumal ta kõige lapsega kiviks. Teisendi järele moondanud Jumal naise sellepärast kiviks, et naine pühapäeval marju noppinud.
Koeru kihelkonnas Ramma külas palunud üks naisterahvas sõja ajal, et Jumal teda laseks ennem kiviks moonduda kui sõja jalgu sattuda. Jumal moondanudki naise selsamal silmapilgul kiviks.
Leitakse veel muid kivistunud inimesi, nagu Äksi kihelkonnas Vedu mõisas, Helme Umuli vallas j.n.e., aga need on vähem iseloomulikud ega suuda käesolevat küsimust selgitada. (Eesti kohalikud muistejutud, l. 39—40.) Seni nimetatud kivid tuletavad enam-vähem inimest meelde ja mis peaasi, igaühest on teateid olemas, et neile kividele vanasti ohverdatud.
Küll ei ole kusagil selgesti öeldud, aga oletamine on ligidal, et need kivistunud inimesed midagi muud ei ole kui muistsed, kõrgematest olevustest tehtud kivikujud. Paljudel vanaaegsetel rahvastel oli jumalate kivikujusid. Greeklaste ja roomlaste omad oli taidetööd; taidurid raiusid kivist niisuguse jumaluse välja, et see inimest nii esitas, kui oleks jumal inimesena elanud ehk ütleme parem, inimene jumalana. Kultuurist enam maha jäänud rahvad ei osanud puust ega kivist niisuguseid töid teha, kuid katsusid kõrgemaid olevusi siiski kividena nii hästi kujutada kui iganes oskasid. Neil ei tekkinud mingisugust taideteost, vaid nad lõid ainult katseid jumalust silmale nähtavaks teha. Tingimata püüdsid muistsed eestlasedki selles suhtes muude rahvastega sammu pidada, katsusid kivisid niisugusteks raiuda, et need mingisugust kõrgemat olevust esitasid.
94
