ohvrikoha asemele. Sääraseid Maarja kujusid seadsid need hea meelega sinna-tänna üles.
Mitte ainult puust jumalakujusid ei austatud muiste, vaid ka kivist kujusid. Kreutzvald kirjutas omal ajal: Vanadel eestlastel olid ohvrikivide kõrval veel teised, mida jumalate nähtavatena kujutustena austati. Need kandsid nime „kivimal“ ehk lihtsalt „mal.“ Niisugused hiitesse või küngastele püsti pandud „mal“ kivid olid pikergused kivipakud, „neitsikivide“ sarnased ja neid peeti igal pool suures aus. — Oletamine on ligidal, et meie ajani alal hoitud „neitsikivid“ katoliku ajal ebajumalatest tehtud pühad neitsid on. Pühitsemata vanad jumalate kivid kaevati eestlaste jutu järele kas sügavasse maa sisse ehk veeretati jõgedesse ja järvedesse, et roojased käed neisse ei puutuks. Mahamatjad ja vette veeretajad tõotasid vandega isegi kõige lähematele sugulastele mitte ilmutada, kuhu niisugune kivi maetud. (Der Esten abergl. Gebräuche, l. 13—14.)
Kreutzvaldile teeb sõna „kivimal“ seletamine raskusi. Neist raskustest saame ometi pea jagu, kui sõna „kivimal“ teise sõnaga võrdleme. Nagu tuttav, tekkis tänamisest „aita Jumal“ aja jooksul „aitumal“, aitimal, aitima, aitüma, aitäh j.n.e. Sedasama viisi sai lühenduse teel sõnast „kivijumal“ = „kivimal“. Ei ole teateid saadud, kas meie ajal veel sõna „kivimal“ kusagil tarvitatakse. Viedemann tunneb Pärnumaal „kivisaksu“, mis umbes sama kui Kreutzvaldi „kivimalid“ = „kivijumalad“ tähendavad (Aus dem inn. u. äus. Leben, l. 412). J. Jung tunneb Muinasaja teaduses mõnenimelisi ohvrikiva, aga nimed „kivimal“ ja „kivisaks“ puuduvad seal. Niisama ei ole minagi nende kohta rahvasuust teateid saanud.
Palamusel leidub Kujumägi, kus muiste kumardamiseks tammikus kuju seisnud. Seda kuju tuldud vanal ajal kaugema maa pealtki kumardama, kuni sõja ajal kuju rahvajutu järele Harjumaale peitu viidud. Ei selgu, kas kuju puust, kivist või muust ainest olnud. Niisama teab rahvasuu, Kambja Ristikiriku järve ääres hiietamme all seisnud kivilaud „kuldkujuga“, selle kuju ette viidud igasugu ohvrit.
Kreutzvaldi väide „neitsikivid“ olla ehk ebajumalatest „neitsi Maarja kivideks“ ristitud, ei kuulu võimatana, kuid nende nimi võiks paganusessegi tagasi ulatada. Selle vasta näiks teine Kreutzvaldi väide kivijumalate hävitamise kohta vähe tõenäolik olevat. Ei ole mingisuguseid jälgi selle kohta leida, et eestlasi sunnitud vanduma ei kellelegi kivijumalate ärahävitamise kohta avaldada. Preestrite ja munkade eest võisid eestlased küll kivijumalaid ära hävitada, kuid see ärahävitamine ei tähendanud muud kui varjule viimist kõrvalisesse paika, kus ristiusu esitajad neid enam ei näinud. Kõrvalises paigas võisid eestlased oma vanu kivijumalaid edasi austada. Kui keegi kivijumalaid vette veeretas, olid need tavalisesti preestrid ja mungad ise. Munk Ilja leidis Ingeri hiites 1534 mõnda pühaks peetud kivi ja veeretas nad kõik vette. (I. Krohn, Suomen suvun pak. Jumalanpalvelus, l. 63).
Eestis on ometi mõni kivi säilinud, mis enam-vähem inimese kuju meelde tuletab. Rahvasuu kõneleb nende kohta, need olnud korra inimesed, kuid moondunud mingisuguse sündmuse tagajärjel kivideks. Neist kivistunud inimestest ei saa me tähelepanemata mööda minna.
Kõige suurema tutvusega niisugustest kivistunud inimestest võib Kaarlimõisa Raudlepa välja kivi hoobelda. Kreutzvald kõneleb sellest, välk löönud seal Toolse mehe tütre maha, kes kiviks moondu-
93
