tapmisel paremale poole, tulnud võit ja kõik läinud rõõmuga sõtta. Kui loom langenud pahemale poole, teatud kaotust ette ära.
Keila Joal näidatakse „tõllakivi“. Tõld moondunud seal kiviks. Kivile ohverdati „hõbetaalrid“ (J. Jung, Muinasaja teadus III, l. 92). Ka Kuusalus tuntakse sarnast tõllakivi. Näib, nagu tuletaks kivi ennem Tõllu kui tõlda meelde. Ehk on Tõllu kivist tõllakivi tekkinud.
Jõelähtme Muuga külas mere rannal leidub kivimürakas „kabelikivi“ paari isesuguse väikse auguga, millest üht soojaks, teist külmaks auguks nimetatakse. Rahvajutu järele pidanud neis seal asunud mungad raha. Igatahes oli see ohvrikivi, kuhu raha ohverdati.
Haanja „kitsekivi“ on nime kitseohvrist saanud, sest kitsa ohverdati sellel kivil. Kitse verd põletati. „Kitsekivil“ anti abi otsides sagedasti tõotusi. Läks abiotsija soov täide, viis ta alati kitsekivile abiotsimise puhul tõotatud ohvri.
Alatskivi Kalevi kivi on Kalevipoja visatud kivi Männiku mäe juures. Seda kivi peeti vanasti pühaks ja viidi talle mõnesuguseid ohvrid. Isegi raha maeti ta juurde maha. — Keila kihelkonna Vääna „kõigi pühade kivi“ peeti iseäranis pühaks; ta juurde rändas palju rahvast ohverdama. Peetri kihelkonnas Leelu talu maal on „taevakivi“, 28 sammu ümber mõõta, ligi paar sülda kõrge. Rahvajutu järele peaks see nagu muhameedlaste kaaba taevast maha sadanud olema ja sellepärast hakatud seal ohverdama. Maha sadades matnud meteoor kündja härgadega enese alla. Vanasti kasvanud selle „taevakivi“ ümber 7 pärna. — Setu piiril Meeksi küla juures on kuulus „Jaani kivi“, mis nime sellest saanud, et püha Jaan (= Johannes) seal maganud ja kivile jäljed jätnud. Veel meie ajal tuleb igal jaanipäeval rahvas sinna kokku ohverdama 8 jala pikkusele, 2 jala laiusele ja jala kõrgusele Jaani kivile. Jaanipäeval peab preester seal jumalateenistustki, kusjuures vahaküünlad kivile põlema süüdatakse; nende kõrvale pannakse aga mõnesuguseid ohvrid, iseäranis palju võid ja mune. Preester võtab poole neist enesele, poole jagab vaestele. Rahva arvamise järele on kõrval oleva jõe vesi jaanipäeval Betesda tiik: igale ujujale annab jõe „püha lätte vesi“ tervise tagasi. Teiste arvamise järele, enam uuemast ajast pärit, avaldab jõe vesi tervekstegevat mõju ainult jumalateenistuse ajal. (Võrdle Wiedemann, Aus dem inneren u. ä. L., l. 415—416.) Meie ajal ei ulata Jaani kivi suurus enam endise suuruse vasta. Meeksis elanud herra, kes seda ei sallinud, et setukesed ta maa peale kokku tulevad. Ta lasknud kivi püssirohuga ära lõhkuda ja kivitükka mõisa lauda ehitamiseks tarvitada. Et ta aga püha Jaani ohvrikivi tükka laudaks tarvitas, hakkasid kõik ta kariloomad ära lõpma. Mõisnikul ei jäänud muud nõu kui kivitükka müürist välja võtta ja endisele kohale Meeksi oja äärde tagasi viia.
Jões ei käi mitte üksi meesterahvad, vaid ka neiud suplemas, või pesemas. Pärast suplemist või pesemist antakse sagedasti vanad riided santidele ja pannakse uued selga; uued on muidugi selleks kottu kaasa võetud. Setud tõendavad, et niisugune suplemine jaanipäeval tervise annab.
Jaani kivi nimetatakse ühes vana Petseri kloostri ajakirjas 1561. a. «теплый камень» nime all rajakivina. Teine tähtis kivi Setu pool on 4 versta Petserist eemal «Титовъ камень», 2 sülda pikk, 1 süld lai, kus vanasti niisamuti palju ohverdati (Truusmann, Живая Старина I,
78
