Kõige ülemaks ohvriks peetakse inimeseohvrit. See on kõige hirmsam, aga omast kohast kõige tähtsam paganuse ohver. Kõrgema olevuse enese poole meelitamiseks annab inimene ohvriks kas oma kõige kallima, nimelt elu, ehk oma kõige armsamate elu, nagu laste, sugulaste ehk jälle vähem kalli vangi elu.
Nagu muud rahvad paganuse ajal, ohverdasid eestlasedki inimesi. Ainult üksikuid ajaloolisi teateid on meil inimeseohvrite kohta olemas, aga muistse aja rahvaste eluviise tähele pannes peame oletama, et eestlased inimesi sagedamini ohverdasid kui vanad kirjad nimetavad.
Ajaloolised teated eestlaste Inimeseohvri kohta.
Breemeni Aadam jutustab oma raamatus (Chronographia Scandinaviae, lk. 14—15), et eestlased võõrastelt kaupmeestelt sõjavanga ostsid ja ostes hoolsalt järele vaatasid, et vangid täiesti ilma veata. Neid ostetud inimesi ohverdasid nad lohemadudele ja lendavatele (dracones cum volucribus). See Breemeni Aadama sõnum äratab kahtlust, mitte inimeste ostmise ja ohverdamise poolest, vaid selle poolest, kellele ohverdati.
Madusid austati meie kodumaal küll, söödeti piimaga, aga kahtlaseks jääb, kas neile inimesi ohverdatud. Maod inimese liha järele ju maiust ei avalda. Lohemadude nime all võiksime tulihändugi mõista, kuid sellest ajast peale, mil eestlaste vana usu kohta teateid kirja pandud, ei leidu tulihändade iseäralikust austamisest midagi, veel vähem neile ohverdamisest. Niisama vähe kuuleme eestlaste seas lindude pühakspidamist. Kui egiptlased oma iibisele oleksid ohverdanud, mõistaksime seda, aga et eestlased lindudele oleksid ohverdanud, nõuab suurt usku, kui ka ei või salata, et nad näituseks kaarnat õnne ja õnnetuse kuulutajaks pidasid ja teda mõne korra palusid head sõnumit kuulutada. Vist on hea Breemeni Aadam, kes ju eestlasi ainult teiste juttude järele tundis, jutustajatelt kas ennemuistseid jutte kuulnud ehk jälle oma luulelennule liig palju vabadust annud, inimesi ohvriteks määrates neile, kes neid iialgi ei saanud. Sõjavange ohverdati Breemeni Aadama ajal († 1076) Eestis vististi, aga ennem mõnele kõrgemale olevusele kui lendavatele, kelle poolt esivanematel vähe kahju oli karta; enam kartsid nad ehk madusid.
„Lendavad“ võiksid aga õhus lendavaid iseäralikka vaimlisi olevusi tähendada. Grimm oletab, et Breemeni Aadama teade sugugi eestlaste kohta ei käi, vaid koguni leedulaste kohta (Deutsche Mythologie I, lk. 37). Trogillus Arnkiel kirjutas 1702, vist Breemeni Aadama peale toetades, et eestlased madudele inimesi ohverdanud (Inland 1859, nr. 20). Väite tõenduseks ei too autor ometi selgeid faktisid.
Selgemaid näpunäiteid inimeseohvri poolest annab Läti Hindrek. Sajusel ajal, mis viljaikalduse kaasa toob, võtavad liivlased nõuks munga Theodorichi jumalatele ohverdada. Enne tahavad nad liisu läbi teada saada, kas ohver jumalate meele pärast. Preester pannakse hobuse selga istuma ja lastakse hobune oda üle astuda. Hobune astub elujalaga üle. Teisel katsel seesama tagajärg. Nii pääseb preester ohvrisurmast (I, 10).
Niisama õnnelikult käib hiljemini preester Hartvigi käsi Tartus. Eestlased tahavad preestri jumalatele ohverdada. Ei tea ometi, kas
6
