Inimeseohver.
Ohverdamine ja ohvrid.
Hea vahekorra alalhoidmiseks ehk halva vahekorra parandamiseks enese ja jumaluse vahel otsis inimene ju varasel ennemuistsel ajal ohvrist abi. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees. Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdamisekomme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, kuidas see komme inimese südame sügavast tarvitusest välja on kasvanud. Ju Kain ohverdas roaohvri ja Aabel tapaohvri, ja sest ajast peale kuulutab piibel ühtelugu ohverdamistest, mitte üksi Iisraelis, vaid selle naabrirahvastegi seas. Kaugemate rahvaste ohverdamisest vaikib piibel, aga muud allikad annavad sellesama kombe kohta nende seas tunnistust.
Kui Eesti keele ka sõna „ohver“ Ladina keelest laenatud (=offerre), ei tunnista sõna laen ometi veel asja laenu ladinlastelt, Rooma usu kuulutajatelt. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu toojate ilmumist. Nagu näha, on eestlased hilisemal ajal sõna „ohver“ oma keelde vastu võtnud ja vist alles pärast Testamendi trükkimist üleüldiselt endid sellega tutvustanud. Oma ohvrid nimetasid nad harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, võimalik aga ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavalisesti kahja nime. Kas sedasama nime ka roa- ja tapaohvrile anti, ei või meie päevil enam hästi kindlaks määrata.
Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada ehk kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurem jagu ohvrid püüab kõrgemalt olevuselt armu abi; niisuguseid nimetame palveohvritekd. Kättesaadud hea anni ehk õnnistuse järel ohverdab inimene tänuohvri. Süü lepitamiseks ohverdatakse lepituseohver. Nagu näha, ohverdasid vanad eestlased palju enam palveohvrid ja lepituseohvrid kui tänuohvrid. Maailma viis esineb siin eestlasegi iseloomus: tänu unub liig sagedasti.
Oma olemise poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse neid, mille viimisel kelleltki hingeliselt hing võetakse, seega võiks neid ohvrid ühtlasi tapaohvriteks nimetada, mitteverised ohvrid langevad kas roaohvrite kilda, kus kõrgemale olevusele mingisuguseid söögi- ehk joogiaineid viiakse, ehk neid võib varanduseohvriteks nimetada, kus raha, riideid ja muid asju ohverdatakse.
5
