waldi teadmise järele ärkas ta aga peetripäeval, 22. veebruaril, uuele elule, mispärast sel päeval iseäralikku kohinat ja sahinat kuuldus. Sel päeval viidi allikatele hommiku vara „Peetripäeva hommiku annet“ (Der Esten, lk. 76—77). Muidu räägib rahvas veel, et Vanaisa sügisel sooja kivi ja kevadel külma kivi allikatesse heidab; need kivid muudavad siis allika vee kas leigeks ehk jahedaks.
Muudest ohvriallikatest oleks veel nimetada Harjumaal: Kose kihelkonnas Saulas, Paunküla Nõudi talu heinamaal; Saarnakõrve Mihkli talu heinamaal, väga pehme põhjaga; sinna allikasse palju raha ohverdatud; niisama ka Alavere Rahakasti allikas, kus rahakast olemas, mida aga sealt keegi kätte ei saa (J. Jung, Muinasaja teadus, III, l. 78), Hageri kihelkonnas Saku vallas Tõdvas heinamaal Kortna allikas, peale muu ka tervisevee allikana tuntud, niisama Vene allikas.
Virumaal Pühtitsa mäe ääres ammu tuntud ohvriallikas.
Järvamaal Purdi vallas Möldri talu karjamaal jõe kaldal kaks allikat, kust palju vett välja keeb.
Läänemaal Merjamaa kihelkonnas Paeküla vallas Laasi heinamaal allikas, tuntud tervisevee poolest, niisama Hanila Mõisaküla allikas; hiieallikas Vooses, Koonusmäe allikas (paisete arstimiseks) Nehatu heinamaal, nimeta allikas Lihula Elvatis ja Varbla kihelkonna Mõtsu Ennikse küla oma. Tervisevett tuuakse kolmest Kullamaa allikastki: Maidla mõisa Koonusemäe, selle mõisa heinamaa ja Vaikna mõisa heinamaa allikast. Martna kihelkonnas leidub niisugune Rannamõisa alal oja kaldal.
Saaremaa on rikas allikate poolest. Neid leitakse Kaarmas, Meedlas, Pihtlas, Kärlas, Tamsas, Muratsis, Uue-Löeves, Loonas püha allikas jne. Muhu kirikumõisa hiie nurk ei anna muul ajal enam vett kui kevadel, mil sealt vett käiakse ammutamas (Osiliana, I, l. 28—29).
Võrumaal oleks nimetada Rõuge Haanja Villa püha allik. Kuulsam ohvrikoht Võhandu jõe ääres lättel; seda kohta hüütakse „kumminukaks“.
Igatahes jääb tõeasjaks, et meie kodumaal mõnda tervisevee allikat olemas ja muistne rahvas ohverdades mitte hoopis asjata neilt abi ei lootnud. Paraku ootavad meie terviseallikad ikka veel teaduslikku järelekatsumist ja teenitud ausse pääsemist. Võõra maa terviseallikaid tuntakse meil paremini kui kodumaa samasuguseid, mõjuvamaid lätteid.
Mitteohverdamine allikatele ehk ohvriannete asemel mittekõlbavate annete andmine allikale, teiste sõnadega rooja saatmine pühasse vette sunnib sagedasti allikat kohalt ära rändama. Sarnast lugu teatakse näituseks Tarvastust kõneleda.
Kaevudele ohverdati vanemal ajal tihti. Noorikust ja noorest abielumehest räägib vana rahvas, et need hõbevalget pidid kaevu viskama. Sagedasti ohverdas noor abielupaar hõberaha. See ohverdamine tegi rahva arvamise järele kaevu noorepaari kohta heldeks; loodeti, et kaev neile alati tarvilikku vett jagab.
Kaevudesse heidetud hõbevalget nimetati „kaevuandeks“. Puuduvad teated, kas hõbevalge vette heitmisega iseäralikka tseremooniaid ühendati. Lääne-Ingeris lauldi kaevuanni andmisel veel iseäralikku sellekohast laulu (V. Salminen, Länsi-Inkerin häärunot, l. 410—411). Veel kuuleme, et vanasti vahel kaevust vett võttes veepange raha pandud; selle veega pesti silmnägu, lootes, et siis vistrikud näolt kaovad, nägu ei kõõma jne. Ei või nimetamata jätta, et meie päivini pruuk alal
60
