Kaavere „nõiaallika“ rookimine näikse vähem ilma kohta mõju avaldavat kui et allikast enesest selget vett muretseb. Rahvajutu järele nutnud kolm ühenimelist lesknaist põua ajal ohvrikivil. Nende pisaratest tekkinud allikas, mis ümberkaudust kosutas. Uue põua ajal palutud naisi allikat rookida. Naised läinudki pühapäeval rookima, igaühel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop, leivalabidas kaasas. Rookimine saatis varsti abi (Eesti kohalikud muistejutud, 13). Ühtemoodi rookimine annab põhjust oletada, et nõiaallikal ilmaallikatega mingisugune ühendus olemas.
Uduallikad on nime neist alati ehk sagedasti üles kerkiva udu pärast saanud. Üks niisugune uduallikas leidub Pilistvere Kõo vallas. Kreutzwald tähendab uduallikate kohta, et need mitte iseäralikku tervistparandavat allikat ei tähenda, vaid iga auravat, uduandvat allikat ülepea. Õige, kuid enamasti igal uduallikal arvatakse ometi tervekstegev jõud olevat. Kõo uduallikast näituseks usub rahvas, et see silmahaigusi ja muid haigusi parandab. Allikast on raha leitud — Dr. Bertram leidis 1836 umbes 30 raha, nende seas orduaegseidki. Uduallikast ustakse veel, et kui tüdrukuid selle veega vana äkke peal viheldakse, tüdrukud ruttu mehele saavad. 1680 kaebatakse Pilistvere kirikukatsumise protokollis, et Kõo uduallikasse Issanda ihupäeval rahaohvrid viiakse. Kui raha põhja vajub, on see paha; jääb ta peale, tähendab see head.
Holzmayer ütleb, et silmaallikaid ka viinaallikateks hüütakse (Osiliana, l. 29). Lugu ometi nii, et mitte iga silmaallikat viinaallikaks ei nimetata. Viinaallikad on rahva arvamise järele ennemuiste viina välja keenud, mõduallikad mõdu. Iseäraliku juhtumise kaudu muutus viin veeks, mõdu niisama. Ainult vana aasta öösel ehk jaaniöösel kell 12 usub rahvas viinaallika veel silmapilguks viina voolavat, kuid vaevalt saada surelik enam kallist märjukest kätte.
Niisugune viinaallikas leidunud muiste Kuusalu Turje keldrist. Ka Voltveti Kärsa allikas voolanud viina välja. Kui aga saksad allikale vahid juurde pannud, muutunud viin veeks (Eesti kohalikud muistejutud, 14, 15). Sarnast allika muutumist viinaks tuntakse ka mujal, näituseks Soomes, kus niisama räägitakse, et jaaniöösel kell 12 vesi viinaks muutub (Finlands Svenska folkdiktning, l. 670).
Leitakse veel mõnenimelisi allikaid, näituseks umballikaid, kuid neist ei maksa enam iseäralikku liiki teha. Haibas on hirmuallikas; see saanud nime sellest, et sinna sõja ajal põgenedes kolm tüdrukut uppunud; Mihkli Karinõmme kokaallik saanud nime sellest, et seal kokk allikale viidavad annid enne keetnud (Jung, Muinasaja teadus, III, l. 189). Väga paljudes allikates usub rahvas rahakatlaid olevat, nii ka Viljandi kuulsas siniallikas. — Karksis Järve talu maa sees kutsutakse suuremat allikat koguni Sinijärveks. Sellele allikale ohverdati vanal ajal iseäranis rohkesti.
Igast allikast ei oodata tervisele tulu. Rahvas tunneb mõnda tervisele kahjulikkugi allikat. Viljandi siniallikast näituseks teatakse, et see joojatele tiisikuse anda. Palmsi allika vesi teeb rahva arvamise järele kurgu haigeks. Sellegipärast viis rahvas kahjulikkudelegi allikatele anda, lootuses, et need siis ohverdajatele kahju ei tee. Õigemini ütelda, viidi anda allika haldjale, sest rahva arvamise järele elas allika põhjas vete ema, jumal, allika vaim, haldjas ehk mis nimi talle anti. Talve algusel uinus see nii-ütelda talveunele, Kreutz-
59
