test maha Riinu. Vee valda Naartse küla juurde jõudes Riinu hüüdma: „Anne, Kaie, Maie oodake, Riinu rüppepaelad rebenesid!“ Kõik jäänud korraga seisma ja moondunud pärnadeks, Riinu Naartse küla juurde, Kaie, Maie umbes 5 versta hommiku poole Vahenurme mõisa põllule ja Ann Uduveresse. Teisend tunneb ainult kolm õde ja kolm pärna. Teisend laseb pärnu ülepea ju pärnadena, mitte inimestena Jaagupi kihelkonda ilmuda. Siiski kannavad need pärnad inimeste nimesid, Riinu, Kai, Mai. Riinu jääb paelte katkemise pärast õdedest maha, õed rändavad edasi. Kai valib enesele Vahenurme asupaigaks, Mai sammub kurvalt lauldes edasi, et õdedest peab lahkuma. Uduvere meeldib talle; sinna jääb ta elama. Igale pärnale hakatakse kohe ohverdama, (vd. Eesti kohalikud muistejutud, 29).
Teist sarnast juhtumist tuntakse I. Biberi teadete järele Järvamaal. Järva-Jaani kihelkonnas, Einmanni vallas, Savalduma küla lähedal kasvis veel aasta 40 eest tee ääres rida vanu pärnasid. Rahvajutu järele juhtunud muiste sel kohal kaks pulmasaja vastamisi. Endised vihamehed peigmehed sattunud tülli, teine tapnud teise ära. Taevataat moondanud tapjad-peigmehed ühes pulmalistega pärnadeks. Puid peeti suures aus, keegi ei puutunud neid. Tingimata tuleb neid endisteks hiiepuudeks pidada.
Mitmes kohas meie kodumaal näidatakse kiva, millest räägitakse, need olla niisugusteks moondatud pulmalised. Jüri kihelkonna Lehmja hiie tammedest kõneleb rahvasuu, need hiietammed tekkinud pulmalistest niisama kui mujal kivid. Laulatuselt tulles hakanud pulmalised praeguses hiiekohas mängima ja tantsima. Tantsu ajal moondatud neid korraga tammedeks. Teisendi järele eksinud pulmalised praegusesse hiiekohta kange tuisu ajal ära. Seal sajatanud nad iseendid tammedeks. Silmapilgul moondatudki neid tammedeks. Kaht kõige suuremat tamme nimetatakse pruudiks ja peigmeheks. Rahva arvamise järele ei kasva tammesid juurde ega vähene kuivamise teel.
Umbes samasugu lugu jutustatakse ka Jüri kihelkonna Kurna Nõmme mändadest. Männiku ligidal leidub 20 väga jämedat mända. Rahvajutu järele moondatud seal Rootsi soldatid mändadeks. Moondamise põhjust ei tunta ometi. Rahva arvamise järele esineda need männad metsahoidjatena; nende mändade maharaiumise puhul hävida mets. (J. Jung, Muinasaja teadus eestlaste maalt, III l. 54—55). Viimne arvamine näitab, et meil siin puuhaldjatega tegemist. Teame ju, et esivanemate usu järele kui just mitte igas puus, siis ometi igas metsasalgas oma haldjas asus, kelle elu puuga ligidas ühenduses seisis. Kurna jämedates mändades uskus rahvas siis läheda männiku haldjad asuvat. Nii kaua kui haldjad oma asupaigas said rahulikult viibida, võis ka männik kasvada, kuna talle vastasel korral hävimine kätte tuli. Meie puuhaldjad tuletavad elavalt greeklaste puude nümpfisid, drüaadisid meelde; neid viimseid hüütakse tihti ka hamadrüaadideks. Greeklased arvasid, et nümpf, drüaad omast kohast nagu puu hingena esineb; nümpfi sündimisel tekib puu ja puu otsasaamisel saab ka nümpf otsa. Nii palju kui mina aru saanud, ei astu haldja ühendus puuga Eestis nii selgelt päevavalgele. Ei selgu küllalt, mil haldjas puus aset võtab, kas taime idanemisel seemnest või alles hiljem. Niisama jääb hämaraks, nagu ju tähendatud, kas just igal puul oma haldjas olemas. Kui õp. N. Aunverdti teadete järele rändavad puud ka selge häälega kõnelenud, tuleb ütlust muidugi nii mõista, et puu haldjas kõneles.
45
