ja puude all ohverdasid. Kanut Suur (1014—1035) andis Inglismaal kõva keelu hiiepuude austamise kohta. Breemeni piiskopp Unvan laskis hiisi maha raiuda ja neist kirikuid ehitada (Hermann, D. Mythologie, l. 502). Grimm teab, et uuema ajani Saksamaal pühi tammesid tuntakse, mille ümber noorsugu mõne korra tantsib (D. Mythologie I, l. 59).
Ka vanad greeklased ja roomlased tundsid hiiesalusid. Ovidius kõneleb Cerese hiiest Tessaalias ja Egeria hiiest Itaalias, teised jälle hiiest Ateena juures ja veel muist. Ateenlased mõistsid surma selle, kes hiiesalust püha tamme maha raius. Igatahes pidasid vanad kultuurrahvad hiisi pühiks ja austasid neis tihti oma jumalaid (Inland, 1857 № 17).
Palestiinaski austati hiisi ja ohverdati neis. Ju Mooses nõuab nende hävitamist: „Nende altarid peate te maha kiskuma ja nende ebausu sambad katki murdma ja nende hiied ära raiuma ja nende nikerdatud kujud tulega põletama“ (5. Moos. 7, 5). Kohtumõistjate raamat (3, 7) kaebab, et Iisrael Baali ja hiisi teenib. Rehabeami ajal nimetatakse: „Nad ehitasid enestele üles kõrgeid paiku ja ebausu sambaid ja hiisi iga kõrge mäekünka peale ja iga halja puu alla“ (I. Kun. 14, 23). Lühidalt, hiieteenistus on ühine vanale paganuse maailmale.
Rännanud puud.
Greeka ja Rooma mütoloogia on kuulsad moondamiselugude poolest, mille kohta Ovid tähtsa teose kirjutanud. Jumalad moondavad hingelisi, annavad neile endisest kujust hoopis erineva kuju; kes saab loomaks, kes linnuks, kes puuks, kes kellekski muuks. Noormees Hyakinthos moondatakse lilleks, jõejumala Peneuse tütar Daphne loorberipuuks, neiu Myrrha mirripuuks, Phaetoni õed heliaadid paplipuudeks jne. Nii imelikud kui need moondamised ka näidaku, nad leiad vastakõla ometi Eesti rahvausus. Meie ennemuistsed jutud teavad niisama moondamistest kõnelda. Tuttav ju Linda moondamine kiviks. Meeletumate soovidega eit ja taat moondatakse karudeks, mõni inimene libahundiks, mõni koeraks jne. Isegi puudeks moondamist tunneb Eesti rahvausk, aga mitte ainult puudeks moondamist, vaid koguni puude rändamist ühest kohast teise. Niisama kui järved asukohta mõne korra vahetavad, teevad seda puudki. Järvede asukoha muutmise põhjust antakse tavalisesti teada: veesolkimine. Sellevasta tunneb rahvasuu vaevalt puude rändamise põhjust. Enamasti ei teata puude rändamisele minemiseks muud põhjust kui et „puudele ei meeldinud enam vanas kohas“. Veel sagedamini läheb rahvasuu põhjusest hoopis vaikides mööda ehk tähendab, et tahetud hiiekohta ära määrata. Sest kuhu rändav puu seisatanud, sinna tekkinud hiiekoht, seal hakatud varsti ohverdama.
Kuna Greeka mütoloogias moondatud isikud tavalisesti tähtsat osa esitavad ehk vähemalt suuremasse sukku kuuluvad, ei tea Eesti ennemuistsed jutud midagi sarnast oma moondatud isikutest kõneleda. Need langevad täiesti igapäevaste isikute kilda.
Jaagupi kihelkonnas kasvis M. Aija teadete järele veel aasta 20 eest kolm pärna, mis praegusele asukohale rännanud. Õieti tunti Jaagupi kihelkonnas 4 rännanud pärna, kuid üks — Naartse pärn — oli ju ajahambale ohvriks langenud. Rahvasuu jutustab, vanasti elanud 4 õde, kes „hommikumaale läinud paremat põlve otsima.“ Teel jõudnud nad Pärnu Jaagupi kihelkonda. Kõige vanem õde Ann käinud teistest tüki maad ees, Kai ja Mai rännanud kõrvu järel ja kõige enam jäänud teis-
44
