Pühad puud.
Hiied.
Esivanemad ei tunnud mingisugust kividest müüritud, silmapiiri takistavat templit, kuhu oleksid kokku tulnud ohverdama ja jumalat teenima; nende templina esineb looduse hiis, kus jumalus asub, kelle lähedust okste sahin kuulutab. Hiiemetsade ja salude puudusel täidavad nende aset mitmel kohal üksikud hiiepuud.
Hiiemetsast annab ju Läti-Hindrek tunnistust. 1220. aasta sündmusi kirjeldades jutustab ta Virumaa kohta: „Seal oli üks mägi ja sel mäel ilus mets, kus rahva arvamise järele saarlaste suur jumal, Tharapita nimi, sündinud ja sealt Saaremaale lennanud. Üks preester läks sinna ja raius seal tehtud jumalate kujud ja pildid puruks ja inimesed imestlesid, et verd välja ei voolanud“ (XXIV, 5). Hindrek küll kohta ei nimeta, aga see hiis arvatakse Ebavere mäel olnud olevat. Teise korra kõneleb L.-Hindrek hiiest: „sakslased ajasid neid taga külast põlluni, lõid neid mööda põldu kuni nende hiieni (lucum) maha ja on seda nende püha metsa paljude tapetute verega roojastanud (XXIII, 9). Ka Liber Census Daniae kõneleb hiiest, tähendades, et Verklas niisugune olla. Russov oma ajaraamatus (2) ütleb: „Ka on nad mõned salud pühaks pidanud, kust nad ühtegi puud ega põõsast ei julenud raiuda, arvates, et raiuja kohe sureb.“ Hjärn kirjutab oma ajaloos (lhk. 40): „Eestlased on niisama kui soomlased pühaks pidanud metsi ja metsasalkasid, ka üksikuid puid, nõnda et keegi ei tohtinud lehtegi neist võtta.“
Hupel ütleb hiite kohta: „Keegi ei lähe hea meelega nende juurde ega julge oksagi niisugusest pühast puust raiuda ega nii kaugelt, kui puu vari ulatab, maasikaid noppida. Kui mõni sakslane pühas vihas ehk vallatuse pärast pühi puid lõikab ehk raiub, siis värisevad nad (eestlased, lätlased), peaaegu kindla ootusega, et kättemaksmine tuleb. Mõnes pühas kohas on üks, mõnes mitu puud — enamasti kuused; neid on küngastel, lagedal, allikate ääres ja mujal. Talupojad, keda asja väljatulemine ja ettemääratud karistus ei hirmuta, matavad surnud hea meelega salaja niisugusesse paika. — Niisugustes pühaks peetud hiites käimine ja nende austamine on kangesti ära keeldud. Mõned mõisnikud on nõudnud, et talupojad niisugused puud maha raiuksid, aga kõigi ähvardustega ja manitsustega ei võinud nad midagi korda saata; pidid viimaks ise kirve kätte võtma, et kartlikkudele julgust anda. Villa,
39
