Vana rahva jutu järele pidanud endisel ajal igaüks sinna mineja kivi kaasa viima. Kohta hüütakse vana kabeli mäeks. Kas seal varem kabel ehk surnuaed olnud, ei teata.
Kahjaks loetakse küll ohvrijookisid, aga laiemas tähenduses arvatakse nende hulka ka leem ja piim. Kõige sagedamini annetati taari, sest seda oli tavalisesti alati talust saada. Nagu näha, arvati taaril ometi vähem tähtsust olevat. Suuremat väärtust anti vanal ajal mõdule, hiljemini õllele. Kui õlut iganes majast leidus, ei tohtinud see ohverdamise puhul puududa. Õlut valati tuppa põrandale, ohvrivakka, ohvriaeda, ohvrikivile, hiie alla, vette, nimelt merde. Vana aasta õhtul käib pererahvas õllekannuga ümber toa ja valab õlut ahju. Mitte vähem tulu ei loodetud viinast. Sellestki maksti ohvrisaajale matti, kui nimelt viina kodu ehk kaasas juhtus olema. Ilmade ja kalaõnne kohta arvati viin rohket mõju avaldavat, aga ka õllest loodeti niisugusel puhul rohket kasu. Hiidlased kallasid vanemal ajal uut kalapüügi paati ehk laeva vette lükates alati õlut ja viina laeva; see pidi laevale õnnistust ja rohket kalasaaki kaasa tooma. Kraasnamaal pandi rukkikahi kaussi, noormees sasis hammastega kausi äärest kinni ja jõi kogu kahja (Kallas, Kraasna Maar., l. 88).
38
