muiste rist kabelikesesse püsti, et rahvast ristile ohverdama meelitada. Isegi mitmed kohad, mida rahvasuu kirikuasemeteks nimetab, langevad niisama vanade ohvrikohtade ehk matusepaikade kilda.
Mõnes kohas kannavad kabelimäed Kalme ehk Kalmeti mäe nime, Põlvas hüütakse üht mäge Kalmatõ mäeks; mäe all hiiekadakas, kuhu peale toiduohvri käterätikuidki viidud; kadaka ligidal ohvrikivi.
Kuusalu rannas Leesi külas koolimaja ligidal on väike küngas, mis „toivepaku“ nime kannab. Vanemal ajal viidi sellele toivepakule ohvrid haiguste ja muude ohtude puhul. Kõige enam ohverdati raha ja metallasju. Nüüdki leitakse toivepaku lähedalt vanu rahasid, mida vanemal ajal sealt ära ei võetud, kartes, et niisugusel puhul haigus võtjasse hakkab, see haigus, mille pärast pakule ohverdatud. Toive tähendab lootust. G. Vilbergi teate järele on paku ligidal kaev. Kui Jumindal oli kabel, käidi tihti sellest kaevust joomas, kuid muidu ei tohitud kaevust vett juua, kui pidi enne toivepakule ükskõik mida ohverdama. Ka kalasaagi pärast käidi toivepakule ohverdamas.
E. Pabst otsib (Emma rediviva, lk. 24) vanadelt eestlastelt ohvrikoopaidki. Niisugusteks peab ta Tartu ligidal Verejõe, õigem Aruküla, Võnnu Ahja ja Salatsi koobast. Küsitavaks jääb ometi, kas need koopad tõesti ohvrikoopad olnud; kõige vähemalt võib seda Aruküla labürindist oletada. Ahjagi Taevaskojast leiame liig vähe näpunäiteid, mis meile põhjust annaksid seda ohvrikoopaks pidada. Palju enam tuleb Aruküla kui ka Taevaskoda vanaaegseks pelgupaigaks arvata, kus ehk ainult juhtumise korral ohverdati. Liivlastest vähemalt teame, et nad Salatsi koopas villu ja sulgi ohverdanud.
Karjalasedki käisid vanemal ajal mitmes kohas pühal mäel ohverdamas. Niisuguseid ohvrimägesid hüüti tihti Uku mägedeks, niisugustele mägedele viidi ka Uku vakk. Uukuniemel Karjalas seisab Säässünämäe Vene kabeli kõrval vana kuusk. Ennem käis külarahvast sagedamini kuuse juurest kui kabelist abi otsimas ja seal ohverdamas.
Laplaste pühad paigad olid väga sagedasti mägedel, kuhu nad ka puiseid ehk kiviseid jumalakujusid panid. Püha mäe ligidale ei tohitud inimeste elupaika ehitada, sest muidu oleks laste jutt jumalaid mäel võinud pahandada. Muidu ei tohitud lähedal käratseda, ega püssi lasta; mööda minnes võis ainult sosistada. Tühjade kätega ei tohtinud keegi pühale mäele minna; ei olnud muud midagi anda, siis pidi käega seal leiduvate luude külge puudutama. (J. Krohn, Suomen suvun pak. jumalanpalvelus, l. 27.) Looduserahvastel olid väga sagedasti mäed pühiks paiguks; seal tundis inimene enese jumalusele nagu lähemal.
Ülepea ohverdati tarbekorral igas kohaski. Arvatakse, et maast, kus istutud ehk seistud, haigus ehk kärnad saadud. Haiget kohta vajutatakse soolaga ja viiakse siis sool sinna, kust arvatakse tõbe olevat saadud. — Oletades, et tuulest haigus tulnud, võetakse soola, keerutatakse 3 korda ümber pea ja visatakse selle peale iga nelja tuule poole laiali.
Laiuse Ollimäel ohverdati jaaniõhtul suitsutatud oinapäid ja villu.
Kirikud.
Paavstiusk püüdis paganatele ristiusku suupäraliseks teha, paganust ristiusku ära sulatada. Paganuse pühi paiku eest leides ei hävitanud preestrid ja mungad neid ära, vaid muutsid ristiusu kultuse paika-
103
