palju ohverdati, kalmu meelde. Varel on suured kivid peal; nende siht käib põhjast lõunasse. Igal talul olnud seal oma kivi. Kivide alt on palju põletatud ja põletamata luid välja tulnud. — Puhjas on Jaasi ja Otsa nurmel mõlematel vared; sinna suuri kiva kokku veetud. Mõlemad vanad ohvrikohad kalmudel. — Rõuge Viitinas Ortemäe talu maal on „varete“ kolm kivihunikut, ümarguselt ringis kividega; siingi käidi vanasti ohverdamas.
Enam tähelepanemist on mõned, nagu Iru ämm ja Kuusalu Rihu ämm eneste peale tõmmanud. Need ämmad on kivivared, mille juures Tallinna sõitjad tihti kinni peavad. Esimest korda linnasõitja viiakse ämma peale istuma, pannakse kiva hõlmade peale ja lastakse nii kaua seal viibida, kuni istuja lubab viina osta — vähemalt sündis nii endisel ajal. Ämmale määratud viinaohver sai inimestele osaks. Ei ole küll kindlaid andmeid, aga näib, et need ämma kivid ise ohvritena kokku kogutud. Mõnest reomaast teatakse, et sinna kiva visatud. Vist tekkisid ämmad sinna visatud kividest.
Soomest leitakse mõnda niisugust kohta, kuhu oksi ehk kiva ohverdatakse. Näituseks Lappajärvel on umbes 3 jala kõrgune Kaimukivi, mille juurde möödaminejad alati väikse kivi viskavad, üteldes: „Tere Kaim!“
Sibo kihelkonnas on kivi, mille peale möödaminejad oksi ehk raagusid viskavad. Seal ligidal on teisal koht, kus üks pruut enese surnuks ratsutanud. Sellele surmasaamise kohale visatakse ikka kiva ehk raagu. Teisalgi teatakse, et säärasesse kohta, kuhu nüüd kiva ehk raagu visatakse, keegi vanasti surnud. Kivide ja raagude viskamine tuletab siis surnule ohverdamist meelde. Silverlandi (Hõbemaa) künka otsas leiduvatest kividest kõneldakse, et neid inimesed sinna jumalatele meeleheaks kaasa toonud, kui seal muiste jumalateenistust peetud. Oravaisis kannab üks kivi ohvrikirstu nime. Marju ehk lehmi otsima minnes visati sinna alati kiva. (Finlands Svenska folkdiktning, l. 768.)
Ülepea langevad visatud kividest tekkinud kivivared reomaaga, reohunikutega kokku; viimastest „Reomaa“ all eespool pikemalt.
Muude kohtade kõiki ohvripaiku üheskoos, hiisi, ohvrikiva, ohvriaedu, Uku ja Tõnni vakka j. n. e. esitavad eneses Tarvastu kuulsad ahikotused. Mõnnaste külas peeti ahikotuseks metsatukka, teisal üksikut puud, jälle teisal koguni põõsast. Sagedamini ometi hüütakse ahikotuseks kiva, kivihunikuid, ahervarsi; viimsed seisavad mõne korra püha puuga ehk põõsaga kõrvuti. Enamasti leidus ahikotus õues aianurgas ehk rohuaia nurgas kivivarena, harvemini väljas koplis, nurmel ehk ojakaldal. Mõnes kohas ilmus ahikotus laia ohvrikivi näol, teisal aga kerist meelde tuletava kivihuniku kujul.
Ahikotusel käidi ahtmas, ahkmas, ahvmas, — muu rahva keeli anda viimas, ohverdamas — kas iga päev ehk ainult iseäralikkudel juhtumistel. Tähtpäevadel, nimelt tõnisepäeval, jüripäeval käidi väga hoolsalt ahtmas. Ohvriks viidi kõiki neid anda, mida mujal Uku vakka, Tõnni vakka, ohvrikivile ja hiide viidi. Hingedeõhtul pidi ahikotus tingimata keedetud liha ja käkka saama, hingedeaja algusel tanguputru. Ohverdati küll päevaajal, küll öösel ja õhtul.
Tarvastu rahvas tundis kahesuguseid ahikotuseid: ühe talu ahtmisepaiku ja üleüldiseid. Enamasti igal Tarvastu talul oli oma ahikotus. Üleüldiseid tarvitas kogu küla ehk mitu küla kokku. Üleüldised leidusid Pillusel, Mikupeetril ja Mõnnastes. Igaüks
100
