Ohvriaeda viidi ülepea kõiki neid ohvrid, mida muidu Uku vakka, Tõnni vakka, ohvrikivile pandi. Ohvriaed täidab seega ohvrikivi kohuseid, ainult suuremal ruumil. Helme Leebikul öeldi need ohvrid „Poostle“ päralt olevat, Kraasnamaal aiaisa päralt.
Tarvastus oli vanasti Palu ja Rebaste mäe vahel tähtis ohverdamisekoht Toora aed; nüüd on sinna ainult suur kivi järele jäänud. Kivi ümbert maa seest on helmeid, rahasid ja tuleraud leitud. Vanasti kasvanud seal Toora aias võsastik, kust keegi ei tohtinud oksa murda. Korra murdnud üks tütarlaps laupäeva õhtul sealt võsastikust oksi ja visanud koju paja alla tulde. Pajas valmistanud ta lehelist. Lehelisega pead pestes jäänud tütarlaps hulluks, räägib rahvas. — Mujal teab rahvas mõnes kohas aias ohvrite vastuvõtmiseks peale ohvrikivi olnud olevat ka kivivare.
Pärnumaal Jaagupi kihelkonnas on suurem väli „Kiunualune“, kus rahvasuu teab, nõiad käinud kord pidu pidamas ja kiunumas. Tõepoolest esitab „Kiunualune“ vana ohvripaika. Mitmesugused raha- ja muud leiud annavad tunnistust endisest ohverdamisest. — Helme Leebikul Kerasoo metsas on lage koht, kus vanemal ajal, iseäranis jaanilaupäeva õhtul tule ääres ohverdatud ja lehmagi tule ümber käitatud.
Pilistvere Kabala Saeveski kabelimäe ligidal on nelinurkne valliga ümberpiiratud koht lausa maa peal, kus külarahvas käis ohverdamas. (J. Jung, Muinasaja teadus, II. l. 185.) Võru ligidal Tsopa külas Kiide talu maal oli vanasti kuulus ohvrikoht.
Ohvriaeda tarvitasid niisama lätlased, sinna sarnaseid ohvrid viies kui eestlased ja ohvriaedadega niisama talitades. Härgmäel oli ohvriaed, „mahjas kungs“, aianurgas. Mahjas kungsile viidi peale Eestis tavalikkude ohvrite ka jüripäeval kanasulgi ja konta. Teisal anti mahjas kungsile kanamunegi. Lätlastel olid niisugused mahjas kungsid ka vanade puude all, osalt vabadel kohtadel, aiad ümber, osalt põllu keskel (Inland 1836 nr. 39).
Mõnes kohas mujal austati kivihunikuid, kivivaresid. Säärane vare oli näituseks Saastnas; vare juure oli peale selle veel kivipost püsti pandud. Vare ja posti juures ohverdati iseäranis rohkesti 28. juunil. Ka Härjanurmes Tooma põllul tuntakse niisugust kivivaret ohvrikohana.
Mõnest ohvrid saanud kivivarest teab rahvasuu, et need algusest peale kohal ei leidunud, vaid ennemuiste sinna tulnud, aga tulemise viisi kohta puuduvad teated. Karksi Iivakivi ja Pähnariba — põliste puudega ümbritsetud kivivarest — kõneldakse, et nende tuleku ajal hääl hüüdnud:
Taugu salu, seisa paigal, |
Sedamaid jäänud puude ja kivide edasiliikumine seisma ja igaüks püsinud sel paigal, kus ta hüüu silmapilgul viibinud.
Veel tuleks kivivaresid nimetada, nagu neid meie maal palju leida. Need on mõnesugustel põhjustel tekkinud. Palmsi kivivared on nälja ajal põldudelt kokku kogutud, niisama paljudes muudes kohtades. Teisal on vare mingisuguse haua peale kokku kantud, kus vanemal ajal ka ohverdati. Paistu Aidu Varese vare kohal ütleb rahvas muiste Jaanilinna olnud olevat ja praeguse vare kiriku aseme. Ometi tuletab vare, kus
99
