76
Eesti keeli on see salmik sõna sõnalt ümber pandud nii:
„Teised tehku muud; mina olen tahtnud Eesti keeli kirjutada. Eesti keeli kõneldakse maal, Eesti keeli kõneldakse rannal, Eesti keeli kõneldakse müüris, Eesti keelt kõnelewad ka talupojad, Eesti keelt kõnelewad aadelimehed, õpetlased niisamati nüüd, Eesti keeli kõnelewad neitsid, Eesti keeli need, kes Saksamaalt tuliwad. Eesti keeli kõnelewad noored ja wanad. Waat’ mis Eesti keelest peetakse! Eesti keelt kuuldakse kirikutes, kus Jumal ise Eesti keelt õpetab. Ka targad Pieri neitsid hakkawad nüüd Eesti keelt armastama. Mina olen tahtnud Eesti keelt kirjutada, teised tehku muud.“
See salmik, olgu temas ka mõni mõte luuleliselt liiale aetud, näitab siisgi, et Eesti keelt armastati. Kirjakeeleks tõusnud Eesti keel meeldis kõikidele, kui teda ka kõhnal kujul üles tähendati. Osawõtmine temast oli suur. Seda näitab juba see lugu, et teda, nagu üteldud, pidude ja iseäranis pulmade puhul tarwitati. Küll tuleb imeks panna, et neis pulmasoowides mitte täiesti puhas ja komblik waim ei walitse, siisgi arwame neist kolme, mis õpetatud Eesti seltsi raamatukogus leidsime, ka siin lugejatele ette panna, et näitaksime, kuda wanal ajal Eesti keelt Stahli põhjusmõtetes ilmalikuks luuldeks tarwitati.
Esimene pulmasoow, ehk õigemini laul pulmapäewaks, on jällegi Reimarus Brocmann’i, Tallinna gymnasi professori tehtud, kes ka Stahli kaastööline oli, ja nimelt Eesti kirjaniku Heinrich Gösekeni pulmaks 16. juulil 1638 Dorothea Siegel’iga, Rootsi kadunud õpetaja Joh. Weidlingi lesega. Soow käib nii:
„Oda Esthonica Jambico-Trochaica, Auff die Melodie: Letztmahls ich meine Chloris etc.
„KVß olli teistkord kaunis Ilm Ninck olli soi| ninck mitte külm| Linna Werrast Röhmo perrast Ma lexin köndma Welja pehl; Sihs kuhlket| miß ma kuhlsin sehl.
„Ma kuhlsin Linnut Taiwa all| üx olli walgke| töine hall; Nende Sugku Lauliß Lugku| Kumb minna tahan laulma nüdt; Sihs mincket erra mitte sihdt.
„Ma negksin ükskord Silma
