526
Eesti muust wõidusest on nimetada, et Wiljandist J. Köler maalimise professoriks tõusis ja 1850—1890 ümber suur nägude maalija oli. — A. Weizenberg, Kanepist pärit, sai kuulsaks kujuraiujaks, oli Münchenis ja Roomas, kus ta palju kujusid walmistas ja kust 1890 Peterburi tuli. — A. Adamson on suur ja osaw Eesti kujunikerdaja, kes Parisis, Berlinis ja Peterburis oma puust nikerdatud tööde läbi on suurt imestust äratanud. — F. Hoffmann on kõige suurem ja osawam Eesti elust wõetud waawade (maalide) tegija, kes oma pinsliga Eesti rahwast on laialt tutwaks teinud ja Peterburi „Wõiduste akademia“ poolest kroonitud. — T. Grenzstein on niisamati tubli waawade ja kujede looja, kes kaua aastaid wäljamaal elas. — Osawad nägude ja kujede joonistajad on Torm ja F. Goldmann.
Eesti näitemängust ja selle kirjandusest.
Nagu seda juba üksikute kirjanikkude juures näidatud, kes näitlusi kirjutasiwad, on Eesti näitemäng alles noor. Nimelt 19. aastasaja algul oli Pärnus esimene proow Eesti keeli mängida, millest aga palad ja lugu on kaduma läinud, nagu see teisel kohal jutustatud.
Päris esimene Eesti awalik näitemäng oli alles Jaanipäewal 1869, mil Koidula tehtud „Saaremaa onupoeg“ Tartus „Wanemuise“ seltsis etendati. Sest saadik on ühtepuhku mängitud. „Wanemuise“ selts on siis Eesti näitemängu sünnipaik, ja Koidula oli esimeste näitluste kirjutaja, millest siin weel „Särane Mulk“ ja „Maret ja Miina“ meelde tuletatud olgu.
Selle järele kirjutas J. W. Jannsen oma näitlused „Pärmi Jaagu unenägu,“ „Miljonär wangis ehk kihlwedu 5000 rubla pääle“ ja „Tuhalabida walitsus“, millest wiimne üksi on päris-näol alale jäänud, kõik 1870. ja 1873. aasta wahel kirjutatud.
Pea ühel ajal esimeste näitlustega ilmus Dr. Fr. R.
