45
söda (=süüa), joda (=juua), hoidap (=hoiab), laulada, sahtada (=laulda, saata), siddes (=sees)“; ka mõned käänete lõpud on praegustest wanemad, nii „karjasede, pattusede, heinade,“ kuna nüüd „karjaste, patuste, heinte“ kirjutatakse. Nagu näha on Stahlil needsamad sõnade kujud, nagu Müllerilgi.
Et Tallinna murre Stahli ajal Tartu murdele palju ligemal seisis kui nüüd, seda näitawad järgmised Stahli sõnad: „perrale jetma; pehle, pehl, peh; welli; sehl, sehlt“ jne.
Kiriku-lauludel ehk koralitel ei ole Stahli „Käsi- ja kodu-raamatus“ mingit mõõtu, ja ime on, et kogudus neid üleüldse laulda wõis. See ei wõinud wist muul wiisil sündida, kui et mitu silpi ühe noodi kohta ruttu laulda kokku litsuti, nagu see Müllerigi ajal sündis. Stahli „Käsi- ja kodu-raamatu“ teine jagu on kiriku-lauluraamat. Meie paneme proowiks temast kolm laulu üles. Laul „Ma tulen taewast ülewelt“ käib Stahlil nii:
„SEst Korgkest taiwast tullen minna| minna tohn teil hehdt uhet sannat| neist uhest sannast tohn minna ni paljo| kumbast minna laulda| ninck iuttelda tahan.
„Teil on üx lapsokenne tennapehw sündinut| öhest neitzist errawallitzetut| üx illus ninck kaunis lapsokenne| se peap teye röhm| ninck arm ollema.
„Se on se Issand Christus meddi Jummal| temma tahap teid sahtma keickest heddast| temma tahap teye kinnistaja issi ollema| keickest pattust puchtax teggema.
„Temma tohp teil keickil se önnistusse| kumba Jummal se Issa on walmistanut| eth teye meye kahs taiwa ricku sees| peate ellama nüdt; ninck iggawest.
„Sihs moistket nüdt oigkest se techt| needt söimet| ninck alpat mechkmet| sehl löidate teye se lapse pantut| kumb keicke ilma hoidap| ninck kannap.
„Sest lasckem keick röhmsat olla| ninck nende karjasede kahs sisse minnema| wallatama| mea Jummal meile on andnut| omma arma poja kahs kenckinut.
„Panne tehhalle münno südda| ninck wallata sinna sisse| mea lessip sehl se söime siddes| kenne on se illus lapsokenne| temma on se armas Jesukenne.
„Olle terwe tullemast sinna
