503
A. Saal.
Saal on Eesti agaram ajarooliste juttude kirjutaja. Tema oli 1888—1897 pääle wäikeste waheaegade Grenzsteini „Olewiku“ toimetuse liige ja kaastööline. Sellel ajal on ta ka oma jutud kirjutanud. Ta algas tõlkega „Põgenenud kloostri kaswandik“ ja hiljem „Sõstra-silmad“. Pärast läks algusjuttudesse, ning 1889 ilmus „Wambola“, jutt neljas andes Eesti wanast ajast. Siis tuli jälle tõlge „Turgenjewi luulekõned“ 1891. Aastal 1892 ilmusiwad jutud „Aita, jutustus Liiwi- ja Eestirahwa wabaduse wõitlustest“, „Leili“ wiis annet, „Ämariku tunnid“ ning „Kunstniku paleus“, ms 1893 „Dan ja Singa“, ja 1894 tõlked „Romaanlik kosimine ehk karistaw kihlwedu“ ja „Waimude wallas, tõsise sisulised luulejutud piltidega“, siis weel jutud „Uudu ja Meeta“ ning „Hilda.“ Et Saal Eesti ajalugu on uurinud ja teda oma jagu mõistab, ei ole salata; sellegi pärast puudub tal sügawam ja küpsem eesharidus niisuguseks kirjutamiseks, ja juttude sisu ei käi igal pool hästi ajalooga kokku, kui ka ta jutud tänu wääriline töö on. Loomuline on, et Saal ajaloolisest jutust ajaloo enese sisse juhtus. Selle pärast leiame siis ka tema sulest õige mitmed ajaloo-raamatud; nõnda awaldas ta 1891 „Päris ja prii. Eesti rahwa pärisorjuse ajalugu I. jagu 1215—1891“ ja 1894 „II. jagu: „Eestlaste priiuse ajalugu algusest meie ajani 1819—1866.“ Selle raamatu ilmumise wahel 1893 tuli Saali sulest „Üleüldine isamaa ajalugu. I. Eestlaste ajalugu kõige wanemast ajast nende priiuse kaotamiseni.“ Ka need raamatud on tänu wäärt kirjad, kuid et nad küllalt põhjaliku ajaloo- ja keeletundmise põhjal ei seisa, on palju eksitusi sisse läinud, wanad kirjamehed, nagu Herodot ja Tacitus, mõni kord ära wahetatud jne. Sellegipärast on Saal teinud, mis wõis, ja ta on wähemalt materjali korjanud eestlaste ajaloo tarwis, mida tulewikus tublisti uurida tuleb. — Saali kirjakeel ei ole milgi kombel täieline, nagu seda ajaloo uurijalt nõuda tuleb, waid on puuduline ja mitmekesine, ei seisa teaduslisel põhjal.
