483
tähtsam algusjutt „Bob Ellerhein“, mis Eesti olude kohta käib. Pärast kirjutas ta ka jälle „Eesti Postimehesse“, kui leht oli Tallinnasse A. Buschi toimetusele läinud. Paljugi on Põdder ka „Laulu ja mängu lehele“ kirjutanud, kus tema kirjad kas tema nime kannawad, wõi —dd— wõi ka kriipsu —. Kõige tähtsam õpetline kirjatöö Põdderi poolest on just nim. lehe 10. aastakäigus 1894 nr. 7, 8 ja 9, kus ta hulga Eesti muistest ebausku seletab ja näitab, kuda see sagedasti koguni loomulikul põhjal seisab.
Põdder on usin sulemees. Tema keel esimestes kirjades oli kange, aga pärastestes tasane ja ilus ning wäga ladus lugeda.
Paul Undritz.
Kirjutajaid noorele põlwele on Eesti kirjanikkude seas wähe, nagu seda juba enne oleme ütelnud. Paul Undritz on säärane. Ta oli enne kihelkunna-kooliõpetaja Audrus, walmistas end ise ülikooli ette, tegi eksami ja õppis kirikuõpetajaks, oli abiõpetaja Wändras ja sai pärast 1884 aasta ümber Walgas Eesti koguduse õpetajaks, kus ta jõulukuu 1. päewal 1897 suri.
Undritz andis oma raamatud enne ülikooli-aega ja ülikooli-ajal wälja. Esiti tuli P. Põhjandi warjunimel jutt „Kangekaelsus kaotab“. Siis ilmus raamat „Looduse lood lastele I.“ Tartus 1877 ja II. 1878. Raamatus on enam osa ümber pandud lugemised Franz Wiedemanni järele Saksa keelest. Enamasti on need looduse tähelepanemised, mis noorele sugule wäga tulusad on.
Teine raamat aastatel enam edenenud noorele sugule oli „Mõistlik jutustaja“, mis Laakmanni juures 1879 ja 1881 kahes jaos trükiti. Raamatus on õpetlikud palad, jutud, luuletused, muinasjutud ja muud kirjutused, muist alguskirjad, muist ümberpandud. Raamat on waimu hariwa sisuga. Kahjuks on kõigil Undritzi kirjadel wähe kange keel, mis ladusat ja sorawat kõnet küllalt mõjuda ei lase.
