482
matut Eesti muinasjuttusid Saksa keelde ümber ja kõneles neid uurides eestlaste muinasusust ja tabadest wäga tuumakasti. Siis andis ta „Lieder eines Balten“ ja „Von der Dreitheilung der Gewalt“ ning pärast mitmed muud kirjad wälja.
Maksimilian Põdder.
Põdder on Eesti kirjanduses üks kõige wiljarikkamatest meestest, kui tema tööd ka enam jagu ümberpanekud on. Tema sündis 19. juunil 1852 Rõika wabrikus koolmeistri pojana, käis Tartu gymnasiumis 1867—1874 ja säälsamas ülikoolis keeleteadlasena 1874—1878 ning oli siis mitu korda kodukoolitaja, pärast erakirjanik.
Tema esimene tõlge oli „Üks pilgatud inimene“ ja teine „Ühe muna pärast“ H. Panteniuse jutt 1878, mis pärast päälkirjaga „Jumala maakeses“ wälja tuli. Siis tuli tõlge „Wilhelm Isbrand Bonteku juhtumised“ 1879, „Jakob Heemskerki ja Wilhelm Borentsi reis põhjamaale“ 1880, „Kommissioni kohus“ 1881, „Kolumbus. Amerikamaa ülesleidmine“ 1881, „Wahwa wägimehe Prantsial-Wentsiani elulugu“ 1884, „Ingel. A. Erichi novella järel, ilus jutt Peterburi elust“ 1887, „Oma ameti ohwer“ 1887, „Kangelased ja kerglased“, „Wana koer“, „Wigurimehed“, „Inimesed ja juhtumised“ 1890, „Kes tegi?“ 1891, „Armastuse ohwer“, „Wiieteistkümne aastane kapten“ 1894, „Kahewõitlus, W. Passaueri naljajutt“ 1895, „Armastus polizei käsul“, „Jooksikud“ 1897 jne.
Pääle nende on ta õpetlikka raamatuid kirjutanud, nagu „Kuu ja kuu usk“ 1881, „Wene keele grammatik“ 1894, siis weel mõned waimulikud raamatud.
Wäga wirk ja agar on Põdder olnud ajalehtede kaastöölisena. Nõnda kirjutas ta palju „Eesti Postimehesse“, kui see leht 1882 kuni 1885 K. A. Hermann’i toimetusel oli, pärast kirjutas ta niisamati palju „Postimehesse“ 1886—1896 ja pärastgi weel sagedasti küllalt, kuid ka „Sakalas“ ilmus tema töösid 1886—1893, ning „Sakala“ lisas ilmusgi tema
