460
kui ka see lugu, et keel tema raamatutes wähe liig wõõrast maiku ja kange on, asja wähe on takistanud — nii, et raamatud küllalt lugejaid ei ole leidnud, mis nad küll on teeninud. Lugemise materjal näib nagu wähe ära seeditud olewat. Esimene anne „Kodumaalt“, ilmus 1874, mille järele teised anded aega mööda trükiti. Esimeses wihus on ajalooline aine ettetoodud Iwan Hirmsast ja tema wäist würst Magnus’est, kes wiimne Põltsamaa lossis elas ning ilmas ainus mees on, kes Liiwimaa kuninga nime ja auu kandis, kui ka lühikese aja ja nõrgal põhjal. Kuningas Magnus oli Daani kuninga Fredrik’i II-se wend. Teistes annetes ilmunud lugemised on ka enamasti ajaloolise sisuga. Teises ja kolmandas andes kõneleb Jung sõjast ja elust Liiwimaa jaoskunnas, neljandas sõjast Wolmari ja Rakwere linna all, wiiendas liiwlaste würstist Kaupost, seitsmendas Wiljandi ja selle maakunna minewikust ja nõnda sarnasel wiisil teistes annetes. Kahju, et keel ja kõne nii kuiw ja kange.
Kõige tähtsam on küll Jung’i töödest Läti Hindriku kirjade ümberpanek Eesti keelde 1881. Seda on ta otse Ladina keelest teinud, ei mitte Saksa keele kaudu. Juba selle raamatu algul oleme sellest J. Jungi tööst kõnelenud.
Teised kirjad Jungi sulest on „Ärra tee ülekohhut“ 1873, „Liiwimaa Wene walitsuse alla saamisest keiser Peter I-se ajal“ 1882, „Õndsa Dr. Martin Lutheruse elulugu“ 1883, „Geograhwia õpetus walla-koolile“ 1892, „Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu“ 1893.
Nagu näha on Jung meie kirjandusele tublisid ja tuumakaid kirjasid soetanud. Juba kaua oodati tema sulest ka ühte muinasteadlist raamatut meie kodumaa kohta, kuid seni, kui meie raamat wälja tuleb, ei olnud see raamat kahjuks ilmunud.
