459
kunna-koolis. Muud kooliõpetust ei ole meie teada J. Jung maitsnud. Aga ta on wäga suure hoolega ennast pärast poole harinud, ise oma jõuul edasi õppinud ning tõesti teadmises kaugele jõudnud. Kui ta umbes aastal 1863 oli koolist läbi käinud, sai ta Halliste kihelkunna Abja walla kooliõpetajaks. Sim on ta terwe inimese-ea tööd teinud, kuni ta wiimaks 1896 Wene keele pärast ametist ära pidi astuma. Oma koolis on ta agarasti töötanud ja kasu saatnud. Ka tema kirjad on kaswatlise ja õpetlise sisuga. Ühes professor Grewing’iga ja prof. Richard Hausmann’iga on Jung hoolsasti wanu haudasid ja kiwiwaremeid lahti kaewanud ja nendest meie maa wanu muinasasju, inimeste jälgi ja elu tublisti uurinud, on aga ühes Grewing’iga selles imelikus arwamises, et meie kodumaal enne on — gotlased asunud! Selleks arwamiseks ei ole mingit põhjust ega õigust. Nii palju kui wanad sõnumid ja keeleteadus õigust annawad arwata, millel ammugi kindlam põhi all on kui muinasteadusel, ei ole meie kodumaal enne eestlasi kedagi muud rahwast elanud.
Jung on Eesti keeles hulga kirjasid mitmesuguse sisuga trükki andnud. Suurem osa neist on küll ümberpanekud ja wähem alguskirjad ja oma uurimised.
Kõige esiti on nimetada noodiraamatud „Laulud Kolme häälega“, millest I. jagu 1871 ja II. 1876 Laakmanni juures trükiti. Neis kahes raamatus on peaaegu kõik tähtsamad Saksa laulud Eesti koolidele ja lauljatele ümber pandud, ning mõni ainuke laul on Jungi enese tehtud. Just selle läbi on aga raamatud ühepoolseks jäänud. Laulude sõnad sünniwad enamasti wiisiga hästi ühte, kui nad ka koore poolest wanal kombel on ümber tehtud — puuduliste riimide- ja paiksõnadega.
Õpetlist ja jutustawat kirjandust on Jung õige rohkesti edendanud. Esiti tulewad siin tema kirjutatud 10 annet kirjasid nimega „Kodumaalt“ meelde tuletada. Jung on siin enesele kiidu wäärt eesmärgi pannud rahwast meie kodumaa minewikuga tutwaks teha. Oma eesmärki on Jung suurelt jaolt täitnud,
