455
sellest ei ole ta midagi teadnud. Ta sõidab aralt wärisewa pojaga Kalmule, kus ta leiab, et Leenal õigus on. Kui auusasti mõtlew inimene nõuab tema ja nõuawad Kalmu Tiiu wanemad, et Saul peab Tiiu naeseks wõtma. Saul teeb seda ka nurisemata. Mõne aja pärast läheb nüüd Kristjan Leenale kosja, kes juba ammugi salaja tema pruut oli. Wana Kristjan jõmab küll weel tublisti, sest et ta auutundmus natuke tabatud on, aga wiimaks annab ta ometi Leenale luba Kristjanile minna. Selle üle on noorel paaril muidugi suur õnn ja rõõm. Aga tõsi on ka, et wana metsawaht ialgi oma luba ei oleks andnud, kui Kristjan mitte mõistliku talituse ja hoole läbi kohaomanikuks ei oleks tõusnud, mis ta nüüd on teinud. Kolme aasta jooksul oli ta nii palju korjata saanud, et ta hää osa ostuhinda koha eest wõis wälja maksta. Kristjanist ja Leenast on õnnelik paar saanud, kes wastastikuses armastuses tööd teeb ja elu maitseb sääl, kus neil „oma tuba ja oma luba“ on. Sauli ja Tiiu lugu ei lähe aga hästi: Saul jääb ka edespidi pahaks ja lohakaks, hulguseks ja joodikuks. Tiiu peab äia ja ämma juures raskesti tööd tegema, mis ta keha rammu ära kurnab: ta Iangeb juba pea surmale. Saul wedeleb edasi, ja teda leitakse kord surnud — kraawis, kuhu ta joobnud pääga sattunud. Tema pärandus langeb teistele. Aga Kristjan ja Leena saawad kainuse, hoolsuse ja usinuse läbi jõuukateks perepidajateks. — Nõnda on jutu sisu. Sellest jutust paistab tema lugejale wäga ilus ja loomuline kuju rahwa elust silma. Pärn on kõik olud wäga õigesti joonistanud. Keegi ei peaks juttu lugemata jätma, kel himu on Eesti rahwa taluelu tundma õppida.
Jutud, mis pärast „Oma tuba oma luba“ Pärni sulest ilmusiwad, ei saanud enam nii hääd, kui see jutt, kui ka teisi kasuga wõib lugeda. Selsamal aastal 1879 ilmus jutt „Juhan ja Adele ehk armastus ei küsi seisuse järele“, ka Schnakenburgi juures trükitud. Selles jutus kõneldakse, kuda üks kõrgeandeline talu-poiss kaupmeheks hakkab, hästi kõrgemale tõuseb, ühe
