449
kes ka Jakobsoni kirjale erawastuse andis nimega „Rahu kosutab, waen kaotab“. Eichhorn püüdis Jakobsoni tuhnijaks ja mässajaks teha, kes eestlasi kõrgusele tõstab, millel nad ei ole seisnud ega seisa. Aga Eichhorni katse oli kasuta. Keegi ei olnud tema poole. Rahwas oli Jakobsoni pool. Temale anti õigus. Ta ei arwanud Eichhorni wastusegi wäärt.
Aastal 1878 asutas Jakobson enesele ajalehe „Sakala“. Selleks oli ta juba enne Wändrasse Kurgja omale päriskohaks ostnud, kus ta nüüd korrati elas, kuid kõige rohkem Wiljandis asupaika wõttis, kus tal lehe „Sakala“ toimetamisel muidugi kõige rohkem tööd ja tegemist oli. Selles lehes hakkas ta kohe esiotsa terawasti kirjutama. Ta andis kõikidele armuta pihta, keda ta enese wastaseks pidas. Kõige rohkem pilgata ja kolkida sai wana auuwäärtne J. W. Jannsen. Seda ei wõinud muidugi kiita. Jannsen ei tahtnud kellegagi tüli. Ei olnud siis ka õige temaga riidu minna. Ajaleht „Sakala“ leidis aga suurt lugejate hulka. Juba aastal 1879 pandi leht riigiwalitsuse poolest 8-ks kuuks kinni, aga kui ta jälle hakkas ilmuma, tuli talle seda rohkem lugejaid, ja kinniolemise ajal kogusiwad Jakobsoni auustajad eneste seas temale 600 rubla raha. Kuda nimelt Hurti ja Jakobsoni wahele lõhe tuli, oleme Hurti tööde kõnelemisel juba teatanud. Kui Jakobson „Eesti Kirjameeste seltsi“ presidendiks 23. augustil 1881 waliti ja selle pärast hulk rohkem haritud eestlasi, nende seas ka Eesti kirikuõpetajad, seltsist wälja astusiwad, pani see Jakobsoni mõtlema. Ta kutsus kõiki jälle ühisele tööle. Tema kutse oleks wissisti mõjunud, kui surm ootamata teda ära ei oleks wõtnud.
Lõpuks heidame weel pilku Jakobsoni muude kirjatööde pääle. Juba aastal 1872 oli ta ühe näitemängu nime all „Artur ja Anna ehk wana ja uue aja inimesed“ kirjutanud ja trükkida lasknud. See on tema ainus näitemäng. Selles näidatakse, kuda wanameelsed rüütlid mõtlewad ja kuda uuemeelsed peaksiwad mõtlema. Artur, wanameelse mõisniku poeg, on ühe haritud talutütre, Anna, peidmees. Kuda
