443
nik Hermann von Samson Urwastest, Tapa-Tartu raudtee ehitaja, astus Hurti wasta „Neue Dörptsche Zeitungis“ ja „Eesti Postimehes“ korraga wälja, mõistis kooli põhjendamise mõtte hukka, talle süüd otsides. Hurt wastas mõjuwa ja selge sõnaga ja jäi wõitjaks. „Esimeses aruandes Eesti Aleksandri-tööst“, mis aruanne ka kirjandusliselt poolt wäga tähtjas oli, põhjendas Hurt kooli mõtet suure osawusega. Hurt seletas siin loogiliselt ja põhjalikult, kuda ka eestlastel oma rahwuse- ja keelega eluõigus on, kuda ka nemad wõiwad oma keelt ja kirjandust harida ja edendada ja kuda ka nendel on õigus emakeeles õpetust saada, mida siis mitte puudutada ei tule, nagu iga teise rahwa oma.
Esimest aastakümmet, mis „Eesti Kirjameeste selts“ Hurti juhatusel ära elas, wõidi õnnistatud ajaks nimetada. Hurt ise kirjutas mõndagi, mis keele seletusel kasulik oli, ja äratas ka teisi tööle. Saksa keeli kirjutas Hurt see kord seletused kohanimede lõpust „ste“ ja side sõnadest „ehk“ ja „wõi“.
Kirjameeste seltsi esimehena on Hurt ka oma pää-tööle, see on wanawara, nagu wanade rahwaluulete, wana tarkuse, muinasjuttude, mõistatuste, wanasõnade ja kõnekäändude, korjamisele põhja pannud ja on pärast selle õige kõrgele järjele ja muinaswara suurele hulgale wiinud. Tol ajal ilmusiwad esimesed wihud wanawara kogust nime all „Vana Kannel, täieline kogu wanu laule“ jne. Wäljaandmine jäi pärast pooleli, sest ta pidi kõik terwe muinaswara enesesse mahutama. Hurt ei saanud õpetaja-ameti talitamisel seks küllalt aega.
Aastal 1880 kutsuti Hurt Peterburi Eesti Jaani koguduse kirikuõpetajaks. Ta läks Otepääst Peterburi elama. „E. Kirjameeste seltsi“ presidendiametit pidas ta weel ühe aasta enese käes. Aga tema wasta oli juba aastast 1878 saadik nagu kihutust ning waenu ühe jao seltsiliikmete poolt ära tunda, mis ka 1879 aasta suurel laulupidul märgata oli. Wastaste seas oli ka C. R. Jakobson, kes oma põhjendatud ajalehes „Sakalas“ päält näha kiriku-waenulisi mõtteid awaldas, mikspärast
