34
stein’i omaniku olewat. Sõna Kottipöhr, nüüdses kirjawiisis küll Kotipöör, näitab, et proua on eestlaste maa elanik olnud. Raamatu eeskõnes ütleb Stahl, et ka perega tarwis olla Jumalat paluda ja „undeutsche“ (mitte-saksa) perele Jumala sõna seletada.
Üleüldises eeskõnes kutsub Stahl kõiki saksu oma peret manitsema ja õpetama. Ta teatab, et kõik kiriku-õpetajad wäljamaa mehed olla, kes Eesti keelt ei mõista, ei ka õppida suuda, sest et õperaamatuid ei olla trükitud saada. Ka olla maa, mis 80 aastase sõja laastamist kannatanud, wäga wiletsas korras. Eesti keelt õpitawat üksnes korratus kirjawiisis olewate käsikirjade järele. Perewanematel ei olla wõimalik raamatute puuduse pärast peret õpetada, ja pere liikmed olla rumalad nagu elajad.
Jumalale auuks niug armsale kodumaale kasuks anda Stahl raamatu wälja, ehk see talle küll raske olnud. Ta olla suure waewaga trükikulud kandnud, sest et üksgi kulukandja raamatu trükki enese hoolde ei ole wõtnud, ehk ta küll säärast meest otsinud. — Lõpuks manitseb Stahl weel kord kõiki oma perega hommikul ja õhtul palwetada ja neid pühapäewal kiriku saata. Ka suurt sugu mõisnikud pidada perega palweid pidama. Seda Stahli sõna on paljud mõisnikud kuulda wõtnud ja tegiwad kuni uuema ajani ja 19. aastasajani oma perega igal hommikul ja õhtul Eesti keeli palwet ega keelanud peret kirikus käia. Muidugi oli see üksnes nende mõisnikkude juures nii, kes wagamad oliwad ja ise kirikus hää meelega käisiwad, kuna teine osa sellest manitsusest midagi ei hoolinud.
Et Stahli juba tema elu-ajal kõrgeks peeti ja kiideti, seda näitab Stahli raamatu teine jagu 1637. Selle raamatu eeskõne järel on Michael Sartorius, Hallika kihelkonna õpetaja Wirumaal, suure kiidulaulu awaldanud, milles ta kõige suuremat auu Stahlile annab. Ta ütleb, et seni üksnes muud rahwad, nagu juudid, greeklased, ladinlased, sakslased oma keeli kirjutanud, kuid nüüd olla ka Eesti keeli kirjutama hakatud, kus enne midagi trükitud ei olla olnud. Ta hüüab: „Herra Stahl! Teie olete mees, kes Eesti keele leidis ja Eesti-
