Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/357

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

349

kirjas ära, millest keeleuurija wähesel waewal wõiks kõlbulise grammatika sellest keelest kirjutada. Siin on koht nende kirjutuste sisukorda meelde tuletada, mis Fählmann on teinud. Ütleme aga weel, et neis antud seletus Eesti keele seadustest on palju selgem ja lihtlabasem kui see, mis Fählmann’i wastane Ahrens weel enese uuesgi a. 1853 ilmutatud keeleõpu trükis andis, milles kokkupandud sõnade rikkusest küllalt selget aru ei saa, waid mis just selle segaduse ja ebateadusliseduse pärast peaaegu täitsa kõlwatu on tarwitada. Himulise lugeja pärast paneme siin need Fählmann’i keeleõpilised kirjutused, mida aja järjest lugu pidamata selguse pärast sisukorra järele järge seame. Need on: 1) Ueber die Flexion des Worstammes in der estnischen Sprache (Verhandl. d. Gel. Estn. Gesellschaft, I: 2, a. 1843), Ueber estnische Orthographie (Verhandlungen jne. II: 4, a. 1852 pärast tegija surma); 2) Ueber die Declantion der estnischen Nomina (Verhandlungen jne. I: 3, a. 1844), Nachtrag zur Declinatinoslehre (Verhandlungen jne. I: 4, a. 1846); 3) Versuch die estnischen Verba in Conjugationes zu ordnen (erawiisi a. 1842 trükitud programm, mil Fählmann lektori-ametisse astus), ja 4) Bemerkungen über die Wortwurzellehre in der estnischen Sprache (Verhandl. jne. II: 1, a. 1847).

„Kui Fählmann’i kudagi wiisi wõiks meie Castrén’iga wõrrelda, siis on Friedrich Kreutzwald’i ühtlusedus meie Lönnrot’ga palju suurem.“

Nõnda kirjutab rektor ja professor Dr. Ahlqvist Eesti kirjamehest Fählmannist, kes, nagu näha, iga pidi tema silma eest armu leiab, kuna ta näituseks Ahrens’ist seda kiitust mitte ei ütle, ehk just küll otse Ahrens see mees oli, kes seda teoks tegi, mis Ahlqvist aina õigeks arwas, see on, ta tegi Soome õige kirjawiisi Eesti keelele makswaks, millest Fählmann küll ka on teadnud — ja milleks ta ka alguse on teinud: Ta „Piibo jut“ oli uues kirjawiisis kirjutatud.

Waatame Fählmanni töö pääle weel korra tagasi, siis peame tunnistama, et tema töö Eesti kirjanduses mitte otse laialine ega suur ei olnud, sest tema kirjasid ei ole palju — päälegi esiotsa