331
(ärauurinud). Jutustamise and on Mauteuffelil suur, ja ehk ta raamatu küll oma elu-ea lõpu poolel kirjutas, on ta osawasti wanaduse kaasas käiwa igawuse (laiuse) sõnades eemal hoidnud. Ennemini on ta teistti eksinud, on nimelt jätnud jutu nagu kõrwale ja ilustamata, mis käes on. Kõik see käib enamasti tema raamatu „Ajawiite“ kohta ehk õigemini kaheksandasse jutusse, millele tegija nimegi ei ole mälestanud anda, mis aga siisgi Manteuffeli kõige parem jutt on ja selle raamatu kuulsaks on teinud. Meie kohus nõuaks nüüd, et siin raamatu sisust näitusi annaksime, aga seks ei ole meil himu, sest neist ei saaks lugeja ometi õiget ega selget kuju asjast. Selle asemel soowime, et lugeja, päälegi need noored mehed, kes Soomes Eesti keelt ihaldawad õppida, selle raamatu nõuutaksiwad ja siis ise temaga endid tutwaks teeksiwad.“
Nõnda on Soome kuulsa professori Ahlqvisti sõnad, mis siia Soome keelest oleme ümberpannud. Ehk Ahlqvist küll näitusi anda ei luba, siisgi paneb ta raamatust pika kirjelduse ka Soome rahwale Eesti keelest ümber ning laseb trükkida — nimelt Eesti pulmapruukidest. Mis aga iseäranis tähele panna on see, et Ahlqvist soomlasi kutsub Eesti keelt õppima ja Eesti raamatuid enesele ostma, kuna sellega eestlaste eneste keskel üsna kehw lugu on. See peaks küll kihutus olema rohkem Eesti kirjawara enesele nõuutada. — Ahlqvist’il on üksnes teine trükk tuntud olnud, nagu kuulsime. Nimetame ka, et meie teada üleüldse seda raamatut rohkem ei trükitud kui kaks korda.
Grahw Peter Manteuffeli esimene raamat „Ajawiide peeru walgusel“ ilmus esimest korda nimelt 1838. aastal Tallinnas Lindworsi pärijate trükikojas ja teine trükk, nagu teame, säälsamas aasta pärast. Et nii ruttu teine trükk waja tuli, näitab, et rahwas on seda raamatut rohkesti ostnud. Praegu teda ei ole kusagilt enam saada. Minu käes oli üks eksemplar esimesest trükist Õpetatud Eesti seltsi raamatukogust. Raamatus, nimelt 8. jutus, laseb kõrget sugu grahwi herra mitmesuguseid eestlasi etteastuda ja ühte teisega juttu ajada — just
