Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/338

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

330

Enne kui tema kirjasid endid ligemini tundma õpime, paneme siin mõnda tähele, mis õnnis Soome professor Dr. August Ahlqvist, grahw Peter Manteuffeli üle ütleb. Ahlqvist kirjutab nõnda: „Siin kohal on küll parem paik meelde tuletada ühte kirjameest, kellel enese-aegiste kirjameestega ei midagi ühtust näi olewat, kes aga siisgi mõnest põhjusest mälestuse wääriline on, nimelt grahw Peter Manteuffel’i. Juba ainumalt see lugu, et ühe grahwi tabame nii wähe lugu peetud töös kui talupoegade harimises, on imeline ja wõõras asi, sest nende rüütlite järeltulijad, kes Eesti rahwa orjusesse lõiwad, kui nad ka kõiges muus oma pärijuurest muutunud oleksiwad, on ühes asjas kunagi eneste esiisade wõrdsed, nimelt eestlase halwakspidamises („ylenkatsomisessa“). Mõnes muusgi asjas lahkus kõnes olew Manteuffel oma seisuse-seltsilistest ning muudest inimestest, aga siin ei hakka me tema elulugu kirjutama, selle pärast jätame siit kõik muud mälestamata, kuid tuletame üksnes seda meelde, et ta aastal 1842 suri ning astume selle asemel tema kirjatoodeid waatama. Neid ei ole rohkem kui kaks, ja needgi wähesed (wäikesed) rahwakirjad. Esimesel on nimeks: „Ajawiide peeru walgusel,“ temast ei ole meie muud näinud kui teist trükki, aastast 1839, ei me wõi ka ütelda, mitu korda seda raamatut on uuesti trükitud. Teist raamatut, mille nimi on „Willem Nawi elupäewad“ ei tea me sagedamini kui ainust korda Tallinnas selsamal aastal 1839 trükitud olewat. Kogu ja näo poolest ei ole need mõlemad kirjad palju teist laadi neist harilikkudest odawatest raamatutest, mis Eestis nagu meilgi (Soomes) rahwale trükitakse, aga sisu poolest on nad seda enam wäärt. Mõlemad jutustawad lugusid rahwa elust, ja need kujutused, mida need lugejale ette-toowad, on nii oma tuuma järel tehtud, et paremat seletust Eesti rahwa elust ja loomust kusagilt otsida ei ole, ei ka Luce kirjadest leita. Selle loomu-päraduse wääriline on ka keele iseäraline algupäradus ja puhtus kiita, ehk küll kirjutaja kirja-wiis wana-tabane on ega neid parandusi ei tunne, mis Masing oli ettemääranud