312
„Korraga tuli, kuus päewa pärast Marti, sõnum, et kuningas Kaarel oma linnale suure wäega appi tõttamas ja tulemas. Üksgi ei arwanud seda wõimaliku olewat, sest ju selle pärast mitte, et Kaarel Daanimaal Daani kuningaga oli sõdimas, ja suur hulk wäge Poola kuninga wastu oli seismas, et teda Riia linna päält ärakeelata. Pääle seda sügisene aeg: kanged pööripäewa marud, mis usaldust ei andnud sõjawäega üle mere tulla; ehk kui see ka wõimalikuks oleks juhtunud, siis oliwad sügisesed ilmad maanteed, mis sel ajal weel wäga sandid oliwad, põhjatumaks teinud; maa oli tühjaks söödud ja rahwas sügawatesse metsadesse pakku läinud: nõnda, et kõigest mõista ja selgesti seda oli uskuda, et see üks wõimata asi pidi olema, et Narwa linnale Rootsist ehk mujalt wäge pidi appi tulema, mis kaheksakümne tuhandega oleks jõudnud wõidelda ehk nende wastu hakata. Aga Kaarel oli kuue nädaliga Daani kuninga ära wõitnud ja temaga leppinud. Kui ta Stokholmi, mis Rootsi kuningate pesalinn on, tagasi tuli, tuli temale Tallinnast üle mere sõnum, et Wene wägi Narwa linna ümber piiranud, ja teda kiwikangruks laskmas. Jala päält wõttis kuningas kaks sada gardi-soldatit ja ja mõnda tublid gindralit ja läks laewa pääle, et Tallinna jõuda; aga wastased tuuled ja hirmsad marud sundisiwad teda Pärnu, kus siis terwelt, kaasawõetud omastega, maale jõudis. Säält ruttas ta ratsa-hobusel Rakwere, kus pisut wäge, aga üks suur moonaait hobuse- ja jalawäe tarbeks, seismas oli; wägi, mis Pärnus seisis, tuli taga järele, ja Tallinnast kutsuti gindral Wellingit kõige oma wäega wiibimata ka Rakwere tulema. Kui kõik wägi, mis ligemalt oli saada, koos oli, siis oli wiis tuhat meest jalawäge ja kolm tuhat rüütlit kokkukorjatud. Neid kinnitas noor, wahwas ja wapper kuningas selle sõnaga, et neile ütles: „Mehed! neid on palju, meid on wähe; aga nemad ei mõista, mis meie mõistame; see on üks weisekari, ja tean, et mehest mehesse, iga üks kümme meest enese pääle ärawõidetawaks wõtate.“ „Jah!“ hüüdsiwad mehed wastu, „jah! kuningas! wõtame;“ ja nõnda
