311
nimetatakse seda suureks põhjamaa sõjaks: et pärast Poola ja Daani kuningas, türgid ja tatarlased ka sõdima tõusiwad ja ennast wahele segasiwad. Oli see sõda meie maale üks ränk ja raske nuhtlus; tema järele tuli nälg ja wiimaks katk, mis kõik kihelkonnad rahwast aina lagedaks tegi.
„1700. aastal küsis Peeter Ingri-maad tagasi, aga Rootsi kuningas, Kaarel XII., oli kaheksateistkümne aastane noor walitseja, wapper, julge ja tark: tema sõjawägi maa ja mere pääl ju wanastgi oma wahwuse, oma wäewalitsuse, oma õppinud sõdade ja oma tarkade gindralite ja päälikute pärast kuulus, sest et Roots ju mitu sada aastat haritud rahwa maa oli, aga Wenemaad hakati wast harima, kuda seda selle suure keisri tegudest teame, kelle elust praegu oleme rääkimas. Teame ka minewa aasta tähtraamatust, et sel ajal, mil Peeter walitsuse pääle sai, Wenemaal wäge küll oli, aga et sõjariistad ja nõuud ja tema sõaimise wiisid seesugused oliwad, et aga tatarlaste ja türkidega dpeldes juhtusiwad wõitma, aga kui õppinud ja paremasti harinenud Rootsi wäega kimpu minna, juba siis seda päält oli näha, et wiis ehk kuus meest ühte Rootsi sõjameest ei jõudnud wõita. Selle pääle oli Rootsi kuningas julge: põlgas Wene riigi wäge ja oli tema pärast mureta ega andnud siis ka mitte Peetrile Ingri-maad tagasi, et teine küll ähwardas oma wäega tulla ja seda wägisi wõtta, mis ta siis ka Kaarlile Moskwa linnast, 19. augusti kuu päewal, 1700. aastal, kuulutas ja kirjutas. Kogus keiser kaheksakümmend tuhat meest ja tuli 9. septembril Narwa linna alla, ootas nüüd muist wäge, mis taha oli jäänud, järele jõudma. Kui kõik wägi koos oli, siis laskis Peter ise oma käega, 2-sel oktobril, esitiks kaks pommi linna pääle. Aga oli temal hädasti tarwis Poolamaale minna, et säälse kuningaga mõnda nõuu pidada ja kokkurääkida, mis keegi paremasti ei arwa tegewat, kui ise ennast; ometigi lootis päewast päewa linna kätte saawat, et kõwasti tema pääle lasti: aga linna hoidjad oliwad oma wäe-walitsejaga wahwad mehed, kes ei andnud temast jagu saada.
