285
Ütles mu isa surewat,
Ema hinge heitewada,
Õde tõstetud õlgele.
Mina aga koju nuttessagi!
Isa istub keset tuba,
Õlle-kann tal põlwe pääl;
Ema niidab siidi-lammast,
Kuldakäärid tal käessa;
Õde sõtkub saia-leiba,
Hõbesõrmus sõrmessagi;
Wend aga künnab kesawälja,
Kiutud küürakad eessa.
Kiudu künnab, selga nõtkub,
Walge weab, pää wabiseb.
Kindu künnab killingida,
Walge weab wana rahada.
Külimit mul killingida,
Wakk mul wanu taalerida.
Teretus.
Tere, äia-papakene!
Tere, ämma-mammakene!
Tere, kappa kulda-kõrwa!
Tere, kannu kulda-kaasi!
Tere, tuba tommingane,
Rehe-alus remmelgane,
Lepased need lehma-laudad,
Kadakased karja-laudad!
Wanad naesed.
Wanad naesed waljud naesed,
Mustad kulmud kurjad naesed,
Sundisid mind soldaniks,
Panid pampu kandemaie;
See käis hella hinge pääle,
Kattis kaela soone pääle.
Naene Mari.
Ostsin, ostsin, wennakene,
Ostsin Otilta hobuse,
Rehe-papilt piitsakese,
Saare papilta sadula.
Läksin Kolka kosima.
Kolgas oli kolme neidu,
Üks oli Anne hüüru-hända,
Teine Kaie koeru-kinga.
Mina aga sõitsin koduje:
Eidekene, taadikene,
Kolgas oli kolme neidu,
Üks oli Anne hüüru-hända,
Teine Kaie keeru-kinga,
Kolmas laia laudisega,
Mari laia laudisega.
Kelle wõtan, kelle jätan?
Wõta, wõta, pojakene,
Wõta laia laudisega,
See lõbus laudile minema,
Ilus aset ehtimaie.
Sai siis nädal, sai kaks,
Läksin isa waatamaie:
Eidekene, taadikene,
Tule mu naista waatama,
Minu naene ilusakene,
Silmad kui sibulakesed,
Paled kui Paide saiakesed.
