20
ta x: „röhmux, tarbex, tahax, kallix, Saxa, üx, kax,“ kus nüüd „rõõmuks, tarbeks, tahaks, kalliks, Saksa, üks, kaks“ leida. Niisamati leiame b, d, g, asemel p, t (th, dt) k, näit. „oppap, tachap, holket, rikkututh, needtsamat, wayset, monikat“ kus nüüd „õppab, tahab, õled, rikutud, needsamad, waesed, mõningad“ seisab.
Ei wõi ka nimetamata jätta, et Müller mõnigi kord üsna õigeid sõnu tarwitab, kui ta ka neid mõnda wähe imelikult ja oma wiisi kirjutab, näit. „Jumal, weel, mind, sind, thonut, armastab, lasckma“ ja palju teisi. Mõned muud sõnad näiwad wiltu olewat, on aga lähemal waatamisel üsna õiged endise aja sõnad, mis nüüd enamasti teisiti üteldakse, nõnda nimesõnad „kichlakunda, toywutus, eigketus, haikedus, kesckut, oigkedade, siddes,“ asesõnad „ke, kumb, mea, kae, ken, sen, meddy, teddy,“ arwusõnad „ensimane, kadexal, üdixal,“ ajasõnad „andada, maxsada, lotada, paistada, hoidab, tilckoket, olcka, olckat, omat, ewat,“ määrasõnad õige lõpuga-sti „töesti, heldesti, rickasti, röymsasti,“ sidesõnad „agkas, erranes (=aga), eddes (=ees), siddes (=sees), emmis (=kuni), senperrast (=seepärast)“ jne.
Wäga huwitaw ja õpetlik on see lugu, et Eesti keel 17. aastasaja jooksul terwe uue käände on saanud, see on nimelt kaasaütlew, mille lõpuks nüüd -ga on, nagu isa-ga, ema-ga, lapse-ga, poia-ga tütre-ga jne. Lõpp -ga oli Georg Müller’i juures alles ise-sõna, nimelt „kaas“ (=kaasa), mis ju weel praegu ise-sõnana tarwitatud on. Georg Müller kirjutas „sõna kaas, Jumala kaas, röhmu kaas, meddy kaas“ jne. ikka kaks sõna, kus nüüd üks ainus kirjutatakse: „sõnaga, Jumalaga, rõõmuga, meiega.“ See sõna on juba 17. aasta jooksul, nagu üteldud, lõpuks muutunud, sest pärast Georg Müllerit kirjutawad kõik Eesti kirjamehed seda täiesti lõpuks.
Jutluste keel on pääle selle weel tunnistuseks, et Mülleri ajal Tallinna murre on Tartu murdele ligemal seisnud, kui nüüdsel ajal. Palju Wõru murde sõnu leiame Mülleri jutlustes — ilma, et Müller ial Wõru-maal oleks elanud. Nõnda on sääl
