19
ta oleks pidanud „altari-sakrament, Prantsuse riigi kuningas, ristiwenna arm“ ütlema. Eesti keele hääleõpetuse pääle rajatud kirjawiisist ei wõinud 300 aasta eest juttugi olla, sest ka Saksa keelel ja teistel keeltel, pääle Greeka ja Ladina keele, ’polnud mingit põhjust kirjutamisel. Ühel sõnal oli siis mitu nägu. Wõtame näituseks sõnad „ähwardus, neitsi, rõõm, sõim;“ need on Georg Mülleri kirjawiisis „ewardus, Echffardus, aechfferdus, aechffwerdus, aefferdus; Neutzit, Neützit, Neützyt, Neüwzit, Neuwtzit; röhm, röim, röihm, röym, roim, roym; Söime, Seüme, Seume, Seuma, Seüma, Soima, Soyma, Soime.“ Nõnda on mitmel sõnal 6 wõi 7 ja weel rohkem kirjawiisi ja Eesti keelel päält näha hulk tähti, kuid siisgi ei suuda kirjutaja sõna õieti ja loomulikult kirjutada.
Tema kirjawiis ei ole kindel, waid on kogemata. Iga sõna kirjutab ta nõnda, kuda ta just silmapilk hää leiab olewat. Kui mõni sõna õige näo saab, on see nagu juhtumus. Nõnda loeme jutlustes „taennatuth, kae, kennae, keickest, perrast, leha“, kus peab „tänatud, kes, kelle (kenne), kõigest, pärast, liha“ olema, niisamati „pee, hee, heesti, üxpeines, iuxse peiti, seyla, löhitelt, pöhitzenuth, Onnisteckia“, kus „pää, hää, häästi, ükspäinis, juukseid pidi, sõel, lühedalt, pühitsenud, Õnnistegija“ tuleks ja „uwe, üche, Eua, nuit, hüidis, tuhi, rysti, meddy, onsat, Wanambat, Pöha, Kirckko, asyat“, kus „uue, ühe, Eewa, nüüd, hüüdis, tühi, risti, meie, õndsad, wanemad, püha, kiriku, asjad“ peaks seisma. Täishäälikute pikkus on tihti hoopis uue tähega märgitud: „kuelma, noer, röhm,“ kus „kuulma, noor, rõõm“ oleks pidanud seisma. Wahet i ja j wahel Müller ei tee, ütleb: „iettada, ia,“ kus „jätta, ja“ tuleb kirjutada. Tähe g asemel on enamasti ck, k, ehk gk, näit.: „poick, palgke, haikedus, magkome,“ kus „poeg, palge, haigus, magame“ seisma tuleks.
Tähte h tarwitab ta wenitamise-märgiks: „siht, tohdt, söhma,“ kus „siit, tood, sööma“ kirjutada. Nüüdsed „h, ts, hw“ kirjutas Müller „ch, tz ja ff, ffw, hffw“! Lõppu -ks kirjutas
