246
ligi tulema. Lapsed nutsiwad ja nimetasiwad teda ikka: „Meie wana hää Peeter!“ — „Oh,“ ütles ta siis kord, „armsad lapsed! Ma ’pole mitte ikka nii hää olnud, kui nüüd mu wiimaste elu-aastate ajal, ja kes teab, ehk on see ka teile kasuks, kui ma teile teada annan, missugune kurjategija mina olen olnud, et teie siis endid niisuguste kurjategude eest hoolega hoiaksite. — Mu wanematel oli küll sest palju süüdi: Kui nemad mulle oleksiwad hääd õpetuse märki andnud eneste waga elamisega ja mind juhatanud hääd teha, siis ei oleks mina mitte nii kurjaks läinud; aga nendest ei kuulnud ega näinud ma midagi hääd ja mõtlesin siis, et ma hää küll olen, kui aga nõnda nagu nemad elaksin. Mu wanemad ütlesiwad minule, et mind armastawad. Tõsi küll, kui see on armastus, et nad mulle hirmu ei ole andnud. Oh oleksiwad nad mind mu wallatuse pärast karistanud, siis oleks minust parem inimene saanud, ja ma tänaksin neid nüüdgi nende armastuse eest; sest see on õige wanemate armastus, kui nad oma lastele, kes üleantud ja sõnakuulmata on, hirmu annawad selle nõuuga, et lapsed hääks ja selle läbi õndsaks saawad; aga kes oma lastele kõik järele annab, see teeb neid pahaks ja otse seeläbi õnnetuks. Mis mind weel kurjemaks tegi, oli see, et mu wanemad päälegi naersiwad, kui mina kelmistükkisid, kurje ning tigedaid tegusid tegin. Ja mis kõige pahem oli, ma hakkasin juba pisikese lapsena warastama! Mu wanemad teadsiwad seda, nägiwad ka, siisgi ei andnud nad mulle mitte hirmu. Oleksiwad nad mind lapse-põlwes nuhelnud, oh kui palju peksmist oleksiwad nad seega minust ära hoidnud! Mul oleks siis terwe ihu, ja ma ei sureks nüüd niisugusesse haigusesse suure waluga!… Nii kaua, kui ma wäike laps olin, warastasin ma wäikesi asju, aga kui meheks sain, warastasin suuremaid ja kallimaid, ning, Jumal paraku! mu wanemad aitasiwad mind neid warjul hoida ja salaja raha eest ära müüa wõi ära prassida, ja see’p see oli, et mu wargust päewa ette ei tulnud ja mina nuhtlemata ikka enam warastasin. Kui pea 16 aastat wana olin,
