245
käskis ja saiwad seepärast õige häädeks lasteks, kes wanematele palju rõõmu saatsiwad, ja terwe küla rahwas pidas nendest lugu. Nii hästi noor kui wana rahwasgi peres sai paremaks kui enne, kui Peeter tuli. Tema õpetusi, mis ta lastele andis, wõtsiwad ka wanad kuulda ja neid mööda teha, ja õpetuste märk äratas lõbusat meelt, Jumala kartust ja nobedat töö-tegemist, miks see pere peagi rikkaks sai.
„Aga Peeter oli sagedasti haige, ja tal oli suur walu. Peremees oli tänulik tema wastu ja tahtis häämeelega ikka temaga koos elada. Kahe oma kõige parema hobusega sõitis ta linna ja wõttis sadula enesega. Ta palus seda kuninga arsti, kes sellesama regimendi juures oli, et see wõtaks tema juurde tulla wana Peetert aitama. Ta tahtis oma mõlemad hobused arsti tõlla ette panna, wõi kui arst lustiks ratsa tulla, wõiks ta ühe tema kahest hobusest walida. Aga arst ei tulnud mitte ja ütles: — — — ei ma taha teile ütelda, mis see kõwa südamega mees kostis. Sest on küll, et ta tahtis, et wana haige Peeter pidi linna laatsaretti wiidama. Et nüüd peremees seda waesele haigele Peetrile mitte hää ei arwanud olewat, siis läks ta teise arsti juurde, kes tema palwet kuulis ja häämeelega linnast wälja tuli. Kui nüüd see arst haiget oli waadanud ja talt küsinud kõik, mis talle tarwis läks, kirjutas ta sedeli pääle, mis haige pidi sisse wõtma ja sõitis kiriku-isanda juurde. Teel sõites küsis peremees: „Missugune haigus küll Peetril peaks olema?“ Arst kostis: „Temal on wiga neerudes, mis küll kergesti parandada ei saa. Küll see haigus weel sagedasti ta kallale tuleb, ning sina saad selle pärast palju raha kulutada. Kas see mees küll seda wäärt peaks olema, ei tea ma mitte, sest mulle näib, kui oleks ta palju ihu-nuhtlust saanud.“
Peremees wastas: „Auus herra, teie ei tea mitte, kui wäga hää see mees on, ja kui palju asja mul on teda tänada. Ma tahan häämeelega kõik kulutada, kui aga tema elupäewad saaksiwad jatkatud.“ Seda tegi ta ka. Peeter sai paremaks; aga seesama haigus tuli talle sagedasti jälle, ja wiimaks tundis ta oma surma
