15
lä’en ära siit“ ja 39-dal „Meil’ tuleb abi Jumalast“ ja 9-dal kuni 15-dal, nõnda siis seitsmel jutlusel, on kiriku-laul „Oh Jumal Isa, meile jää“ ning 19-dal „Oh armas Issand, wõta sa.“
Teised 19 jutlust on püha kirja põhjusel kirjutatud ja on püha kirja salmid Saksa keeli ja seletused Eesti keeli. Nimetame siin lühedalt, et 3-as jutlus oa Daaweti laulust 130, nii ka 32., 33. ja 34. jutlus, 36. ja 37. jutlus on 1. Daaweti laulust, 5. on 1. Moos. 3, 6. ja 7. jutl. jõuluks Jes. 9. päätükist, kaheksa jutlust järgi mööda on 1. Moos. 47, Siiraki 40, Mark. 8, Jes. 48, Daaw. laul 34, Jes. 26, Daaw. l. 91 ja 50; 31. jutl. on Joh. 19. ja 38. jutl. on Ap. teg. 9. päätükist.
Saksa keeli päälkirjad ja pühakirja kohad oliwad üksnes jutluse ütleja enese tarwis kirjutatud, sest jutlust üteldes ei tarwitanud see neid ialgi. Mõned päälkirjad on ka Ladina keeli, kuid muidugi teada ei tarwitanud ka neid jutluse ütleja kantslil. Niihästi Saksa kui Ladina keeli kohad on ta wististi Eesti keeles juba pääst mõistnud ja siis ise jutlust üteldes tarwitanud. Seda on ka paarist märkusest näha, milles ta kirjutab: „vide, ut illud dictum in aesthonicam linguam transferaris“ („waata, et selle lause Eesti keelde paned“ lhk. 161), ja Greeka mõttetarga Epikurus’e tuntud põhjusmõtet „ede, bibe, lude, post mortem nulla voluptas“ („söö, joo, mängi, pärast surma lõbu ei ole“) seletades märgib ta: „interpretes in aesthonica lingua aliud“ („seleta Eesti keeles teisiti“ lhk. 223). Kes jutlusi loeb, märkab, et sagedasti nendes õige õpetatud kõne on. Mõni kord paneb jutlustaja Saksa ja Ladina keeli kohad ka ise Eesti keelde ümber. Mida enam ta Eesti keelt hakkas mõistma, seda sagedamini on Saksa ja Ladina keeli märkusi leida, sest seda kergemini wõis jutlustaja neid ise kõneledes ümber panna, ja kirjutada oli tal Saksa ja Ladina keeli hõlpsam. Saksa ja Ladina keeli märkusi on selle pärast lõpu pool rohkem. Reiman kirjutab: „Pagana mõttetargad ja Lutheri dogmatikused, wanad klassised luuletajad ja kesk-ea kooli-
