14
tisse hakkas, oli ta alles noor. Tema on wist umbes 1575. a. ümber sündinud. Hariduse sai ta Saksamaal aastatel 1590 kuni 1595 ümber. Kui ta 1½ aastat oli Tallinnas ametit pidanud, algas hirmus katk linnas paastukuul 1603. aastal ning lõppis sellesama aasta talwekuul. Linna komblus sai suurt kahju selle hirmsa tõbe läbi. Palju oli kurjategusid, mida sagedasti surmaga nuheldi. Ka abieluta lapsi tuli rohkem ilmale kui muidu. Eesti rahwa elust linnas loeme, et see enne katku wäga sant ei olnud. Eestlased kandsiwad sagedasti oma keeli nimesid, näituseks: „Simen Kuck, Jahn, Matz, Erich Kitz, Hans Jenis“ ja muud, mis päris Eesti keeli sõnad on. Et ka eestlaste elu katku läbi pahemaks läks, on iseenesest mõista. Georg Müller ise jäi aastal 1603 ka katkuhaigeks, ja ta abikaas surigi sesse ära. Müller sai küll weel tõbest lahti, aga tema terwis jäi nõrgaks, ja ta suri wiie aasta järele jaanikuu 30. päewal 1608 noore wõitu mehena. Tallinna raeherrad andsiwad temale tunnistuseks: „Hää hingekarjane, õpetaja ja jutlustaja Georg Müller“ („Der gute Seelsorger, Lehrer und Prediger G. M.“).
Georg Mülleri jutluste sisu ja tuum on 20 korda Lutheri kirikulauludest (koralitest) wõetud ja 19 korda püha kirja salmidest. Jutluste päälkirjad on kõik Saksa keeli, aga nende seletused kõik Eesti keeli. Seletusi ehk sisu ja tuuma on muidugi hoopis rohkem kui päälkirjasid nii, et jutlused ikka Eesti kirjandus on. Eesti keel jutlustes ei ole tolle aja kohta mitte wäga sant ning on enamasti parem kui 30 aastat pärast seda trükitud raamatus, mis Stahl’i kirjutatud on.
Nagu üteldud, 20 jutlust on kiriku-laulude tuuma järele kirjutatud. Kiriku-laulude nimed oliwad Saksa keeli. Nõnda oli 1-sel jutlusel päälkirjaks „Nüüd tulgu Õnnistegija“, 2-sel „See jõulupäew on rõõmust suur“, 4-dal „Nüüd Jeesus, ole kiidetud“, 8-dal „Kristus on meie patu eest“, 16-dal, 17-dal ja 18-dal „Oh, Jumal, tule armuga“, 20-dal, 21-sel ja 22-sel „Meil oma sõna kinnita“, 35-dal „Ma rahuga
