Mine sisu juurde

Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/199

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

191

moögaga ärratapnud. Ja Isebel läkkitas Kässo Elia jure ja ütles: Nenda tehko jummalad ja nenda weel peälegi, ma tahhan töeste homme sel ajal sinno hingega teha, nenda kui iggaühhe hingega nende seast tehtud. Kui ta sedda näggi, siis wöttis ta kätte ja läks ärra oma hinge pärrast, ja tulli Peerseba, mis Juda pärrast, ja jättis oma poisi sinna. Ja isse käis ta körbes ühhe päewa teed, ja tulli ja istus mahha ühhe kaddaka alla, ja pallus ommas hinges, et ta saaks surra ja ütles: „Küll sest saab, wõtta nüüd Jehowa, mo hing, sest ma polle parrem kui mo wannemad.“ Ja ta heitis mahha ja uinus ühhe kaddaka alla maggama, wata, üks ingel putus temmasse ja ütles temmale: „Touse ülles, sö.“ Ja ta watas peäle, ja wata, temma Pea pohjas olli üks süttega küpsetud tuhkakook ja kruus wet; ja ta söi ja jöi, ja heitis jälle maggama. Ja Jehowa ingel tulli jälle teistkorda ja putus temmasse ja ütles: „Touse ülles, sö; sest sedda teed on ennam kui sa sudaksid käia.“ Ja ta tousis ülles, söi ja jöi, ja käis selle sömisse rammoga nellikümmend päwa ja nellikümmend ööd Jummala mäest Orebist sadik. Ja ta tulli sinna ühte kopasse ja jäi senna öseks, ja wata, Jehowa sanna sai ta kätte ja ütles temmale: „Mis sul on siin teggemist, Elias?“ Ja temma ütles: „Ma ollen öige wihhaga wihhane olnud Jehowa wäggede Jummala pärrast, sest Israeli lapsed on so seädust mahhajätnud, so altarid mahhakiskunud ja so prohwetid moögaga äratapnud; ja minna ollen üksi jälle jänud, ja nemmad püüawad mo hinge ärrawötta seest.“ Ja Jummal ütles: „Tulle wälja ja seisa mäe peäl Jehowa ees; ja wata, Jehowa läks mööda, ja suur ja kange tuul, mis mäed löhki kissub ja kiwikaljud katki murrab, olli Jehowa ees, Jehowa es olle mitte tule sees; ja tule järrel olli mawärrisemine, Jehowa es olle mitte ma-wärrisemisses. Ja ma-wärrisemisse järrel olli tulloke, Jehowa es olle mitte tulle sees; ja tulle järrel olli üks waikne tassane heäl. Ja se sündis, kui Elias sedda kulis, et ta ommad silmad omma pitka kuega kinnikattis, ja läks wälja ja seisis selle kopa suus, ja wata, üks heäl sai ta kätte ja ütles: