179
heitku armu minu waese patuse pääle.
Teine jutt.
Tere tulemast, armas Rein, kuda sinu käsi nüüd käib?
Olge terwe küsimast, armas hingekarjane, kurbtus waewab südant küll.
Eks sa tunne, kas Jumal ligemale sinu juurde tuleb?
Jah, küll tunnen seda.
Kust sa siis seda arwad?
Oh mina wärisen oma pattude pärast.
Jumal olgu tänatud, kes seda hirmu sinule annab; kui sa seda hästi kannatad, siis tuleb tema arm sinna järele ja rõõmustab sinu kurwa südant jälle.
Oh Issand! anna sina hirmu ja armu!
Eks sa wõi mulle üles rääkida, kuda see lugu nüüd on sinu südame põhjas?
Ei ma usalda mitte öelda. Kui Jesukene oma sõrmekesega mu keele külge puuduks, ehk ma siis wõiksin rääkida, kuda see asi mu südames on.
Kas sa kardad ka surma?
Seda ei karda ma poolegi, aga patt, mis suure Jumala wastu on, see teeb mu südame wärisema.
Eks sa ei ole siis enne mitte hirmu tundnud oma patu pärast?
Kuda pidin ma hirmu tundma, kui see patt mulle rõõmuks oli!
Kas inimene patust wõib õiget rõõmu enesele saada?
Kust ta seda wõib saada! Jumal paraku, mis patust tuleb, ’pole muud kui üks tühi rõõm, ja see liha rõõm on õige rõõmu ärakaotus.
Tõsi küll, kui teie rahwas seda nüüd teate, mikspärast armastate teie ometi seda tühja patust rõõmu ja ei nõua mitte seda püha waimu rõõmu?
Mis see muud on kui meie rumalus!
Aga Jumala sõna kuulutatakse teile selgesti, eks teie siis seeläbi ei saa pisut targemaks hinge asja pääle.
Küll Jumala jutlus igas paigas saab selgesti wälja loetud, aga kuuljad on rumalad ja jääwad pimedaks, ei mõista nemad siisgi õieti mitte, kuda nemad peawad patust pöörama.
Siis on see süü teie poolest, sest et Jumala sõna paistab ja tahab teid walgustada, aga teie
